Martin Helme
Eile otsustas valitsus, et eraldab meediaettevõtetele 450 tuhat eurot kriisiabi meetmena. See otsus tekitas paljudes meie liikmetes imestust ja pahameelt. Miks peaksime toetama meediat, kes on juba aastaid käitunud mitte nagu professionaalne ajakirjandus vaid lahmiv ja plärtsuv propagandistide kari?
Meie erakonna seisukoht oli, et kõik muud kriisiabi meetmed aitavad ajakirjandust ka ning erilahendust neile pole vaja. Ettepanek tuli koalitsioonikaaslastelt ja partnerid olid selles küsimuses väga järeleandmatud. Koalitsioonipoliitika olemus näeb ette, et kui mõnele osapoolele on mõni teema ülitähtis, siis tuleb partneritel sellesse suhtuda mõistvalt. Lõpuks ootasime ju meie isegi täpselt sellist mõistmist partneritelt oma soovide osas, mis puudutas näiteks aktsiisilangetusi.
Kuna oli selge, et me otsust laualt maha lükata ei saa, siis orienteerusime sellele, et lahendus oleks võimalikult mõistlik ja kõiki võrdselt kohtlev. Lahendus, millele me keskendusime oli kojukande toetus. Kojukande kulu osaline kompenseerimine eriolukorra ajal lähtub põhimõttest, et see tagab, et just maapiirkondades ei kuku lehe postkasti jõudmine ära. Piltlikult öeldes eraldame raha, et tädi Maali saaks oma seitungi ikka kätte. Ja ühtlasi aitame kohalikke lehti, mis on ka regionaalne meede. Samuti leppisime kokku, et meedia toetus ei saa piirduda vaid ajalehtedega vaid vaadata tuleb laiemalt, sest reklaamitulu on ära kukkunud näiteks ka raadiotel.
Jah, ma tean, et ka kojukande tagasimakse puhul on summa mõttes suurimad kasusaajad Linnamäe ja Luige meediagrupp. Aga vähemalt peavad sellest meetmest kasu saama ka kõik ülejäänud maakonna lehed ja vähemalt aitab see tagada, et inimestel ei tõuse lähiajal kojukande hind. Asi seegi.
