Martin Helme - Pidasime äsja maha üsna tõsise vaidluse sõnavabaduse teemal...
Martin Helme
Me pidasime alles äsja maha üsna tõsise vaidluse sõnavabaduse teemal, kuna meile konservatiividele on selged kaks asja: esiteks, ilma sõnavabaduseta ei saa toimida ka ükski teine vabadus - ei südametunnistusvabadus, kogunemisvabadus, poliitilised või usuvabadused, aga ka mitte näiteks ettevõtlusvabadus; teiseks, liberaalne ideoloogia on üha jõulisemalt ja jultunumalt asunud keelustama kõigil teistel poliitilistel voolustel enda vaba väljendamise ehk kehtestab tsensuuri. Eriti räigelt vaenatakse konservatiive ja rahvuslasi. Meie silme all ja meie suud kinni toppides ehitatakse taas ideoloogilist diktatuuri, kus on üks ainuõige riiklikult kehtestatud arvamus ja kõik peavad sellele uraaa! hüüdma.
Peamine instrument end nüüd liberaalsusena esitleva vasakpoolse totalitarismi kehtestamisel on niinimatatud vihakõne välja mõtlemine ja siis sellele välja mõeldud probleemile kirsa-kõri-peale lahenduse tekitamine. Vihakõne ei ole mitte midagi muud kui mõtted ja sõnavõtud, mis ei meeldi kellelegi. Sõnavabadus just sellepärast ongi sõnavabadus, et ta tagab võimaluse väljendada ka seisukohti siis, kui see ei meeldi kas riigivõimule või mingitele ühiskkonnagruppidele. Niipea, kui keegi saab kuulutada, et "seda ei või öelda!" on sõnavabadus otsas.
Sõnavabadus on garantii sellele, et me saame rääkida ka sellist juttu, mis ei meeldi meie ideoloogilistele vastastele. Saame kritiseerida homoagendat või sellise eluviisi harrastajaid. Saame öelda, et meie kvoot on null. Saame öelda, et sugugi mitte kõik teadlased ei ole nõus väitega, nagu eksisteeriks inimtekkeline kliimasoojenemine ja isegi kui eksisteerib, siis see on hea, mitte halb asi! Tõepoolest, ilma sõnavabaduseta ei ole ka akadeemilist vabadust!
Eesti põhiseadus on sõnavabaduse koha pealt päris selge. Õige mitmes paragrahvis tagatakse inimestele sõna- ja südametunnistusvabadus, öeldakse selgelt välja, et tsensuuri ei ole. Need paragrahvid on sündinud kibedast kogemusest nõukogude totalitaarse ühiskonna väärastumiste ja valetamistega. Just sellest kogemusest ja meie põhiseadusest lähtuvalt ei ole Eesti riik teinud eraldi seadusi poliitiliste ja ideoloogiliste motiividega riikliku repressiooni kehtestamiseks ehk vihakõne kriminaliseerimiseks.
Brüsselist on taolisi nõudmisi ju esitatud varemgi, kuid need nõudmised on vastuolus meie põhiseadusega, rahvusliku kollektiivse poliitilise kogemusega ning meie Euroopa Liitu astumisel antud referendumi mandaadiga.
Meil pole mitte mingit soovi ega kavatsust lasta Brüsselil endale ette kirjutada kõige põhilisemate vabaduste piiramist ning liberaalse frondi ideoloogilise diktatuuri kehtestamist, mida vihakõne seadus justnimelt teeb. Selle valitsuse ajal seda ei juhtu!
Lõpetuseks. Kui Brüssel sunnib meid vastu võtma immigrante; kui Brüssel sunnib meid kehtestama tsensuuri; kui Brüssel sunnib meid kehtestama homoabielusid, siis tuleb paratamatult tõstatada küsimus sellest, kas mitte minna Briti teed ja taastada oma täielik suveräänsus. Kui me ei saa takistada süsteemi muutumist autokraatlikuks, kui me ei saa seda süsteemi muuta, siis me saame alati otsustada lahkuda.