Rahvahääletuse eelnõu mitte arvamine põhiseaduskomisjoni päevakorda on loomulikult ärritav, kuid sellest saame üle. Nii nagu saame üle ka sisutühjadest muudatusettepanekutest. Meil on tegelikult käsil võitlus ei millegi vähema üle kui küsimuse üle, kelle käes on Eestis võim.
Põhiseaduse paragrahv 1 ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Paragrahv 56 täpsustab, et seda võimu teostatakse kahel võrdsel viisil – riigikogu valimiste ja rahvahääletuste kaudu.
Rahvahääletust on taasiseseisvunud Eestis siiani korraldatud vaid kahel korral. Esimest korda sellesama põhiseaduse vastu võtmiseks 1992. aastal ja teist korda 2003. aastal Euroopa Liitu astumiseks vajaliku põhiseaduse muudatuse tegemiseks. Rahvahääletus ehk referendum täna kehtiva traditsioonilise abielu lukku löömiseks võimalike radikaalsete ümberdefineerimiste eest oleks kolmas kord kolmekümne aasta jooksul, mil kõrgeima võimu kandja saab oma võimu teostada rahvahääletusega.
Seda võimu üritavad liberaalid ja vasakpoolsed rahvalt ära võtta. Kõik sõnavõtud ja plaanid rahvahääletuse vastu on tegelikult alatu katse võtta rahvalt ära neile põhiseadusega antud võim otsustada riigielu asjade üle. Kui need katsed õnnestuvad, on põhiseadus muutunud surnud dokumendiks. Seal antud õigused ei ole sel juhul tegelikult eksisteerivad. Liberaalid-radikaalid ei hakka kunagi neid paragrahve ära kustutama või tühistama, aga praktikas ei oma nad enam tähendust ega kehtivust. Siin ei tohi mingit järeleandmist teha. Meil on väga hea põhiseadus, selle kehtivus peaks olema oluline kõigile, sõltumata sellest, kuidas suhtutakse EKRE-sse, tänasesse valitsusse või abielu institutsiooni. Kui põhiseadus ei kehti enam juba alates esimesest ehk kõige tähtsamast paragrahvist ei ole meil enam õigusriik vaid jõul ja suval põhinev riik. Me ei tohi lasta sellel juhtuda. Ainuüksi see, et referendum toimuks, on niisiis ülioluline poliitiline võitlus, mis liigutab nähtamatult aga otsustavalt võimu loogikat meie riigis rahva kasuks.
