Lugupeetud spiiker! Härra minister! Lugupeetud kolleegid! Piiblis on ilus ütlus, et kes ei ole tänulik vähese üle, ei ole tänulik ka palju üle. Võime olla tänulikud selle üle, et peaminister oma sissejuhatavas kõnes tegi lühidalt. Kahjuks me kuulsime sisuliselt kampaaniakõnet. Me kuulsime ilusat juttu sellest, mis kõik tuleb. Kuulsime sellest, kuidas valitsus on kibekiiresti tegutsenud ja täis otsustavust Eesti elu paremaks teha, et meid viia Põhjamaade hulka, ning korduvaid kinnitusi sellest, et valitsus ei karda kriitikat. Muidugi mitte. Valitsus lihtsalt ei tee välja kriitikast. Ta eirab kriitikat. Probleem on tegelikult milles? Probleem selles ongi, et valitsus on ülimalt kiirustades lükanud parlamendi ette seaduseelnõud, kinnitades sealjuures, et opositsioonist on äärmiselt inetu esitada parandusettepanekuid, mis justkui ei puutu asjasse. Aga meie omalt poolt kinnitame, et kui valitsus annab eelnõu Riigikogule, mis ühendab endas nii palju seadusi, et isegi selle eelnõu pealkirjas ei ole võimalik kõiki neid seitset seadust üles loetleda, siis täpselt see juhtubki, et me hakkame seal rääkima küll müntide vanusest ja paatide pikkusest. Aga öelda, et selle 200 parandusettepaneku hulgas, mis opositsioonilt tuli, ei olnud mitte ühtegi, mis oleks väärinud kas või kaalumist, on vale. Täiesti vale. Ma võin teile ka öelda, et komisjonis loeti ette vähemalt kaks opositsiooni parandusettepanekut, mis olid üks ühele maha kirjutatud Reformierakonna enda programmist. Nii et tegemist ei ole ainult prahi väljahääletamisega, tegemist on teerullitaktikaga.
Tegelik probleemi iva on aga hoopiski selles, et peaminister ja peaministri partei on valetanud avalikkusele. See on seesama jutt, millest kõik siin on täna päeval juba rääkinud, kuidas ennem valimisi räägiti ühte juttu ja peale valimisi räägiti teist juttu. Sisuliselt oli Reformierakonna kampaanialubadus "Kindlalt edasi!". Ükskõik, kuidas me sellest "Kindlalt edasi" loosungist aru saame, igal juhul ei tähenda see väga suuri maksumuudatusi ja igal juhul ei tähenda see väga olulist, täiesti kardinaalselt teistsugust immigratsioonipoliitikat, kui Eestil on olnud viimased 15-20 aastat. See ei ole "Kindlalt edasi", selleks ei ole mandaati. Kohtumistel ettevõtjatega on kõige vihasemad inimesed need, kes ütlevad, et mina hääletasin Reformierakonda ja nad on mind petnud.
Palju juttu oli usaldusest. Ma tahaksin härra peaministrile südamele panna, et usaldus ühiskonnas ei võrdu 59 häälega siin saalis. Need ei ole üks ja sama asi. Ja peaministril puudub ühiskonnas usaldus. Meie jaoks on põhjus, miks me sellele umbusaldushääletusele oma toetuse anname, tegelikult selles, et meie hinnangul ei ole peaminister adekvaatne. See ilus muinasjutt, mida ta meile siin räägib, tundub, et ta usub seda ise ka. Probleem on selles, et keegi teine ei paista seda uskuvat. Võib-olla koalitsioonisaadikud ka ehk, aga väljaspool seda saali seda juttu ei usuta. Ja see tuli ikka ja jälle välja ka viimase paari tunni jooksul toimunud küsimuste ja vastuste ringis, et peaminister elab oma fantaasiamullis, millel on väga vähe pistmist selle reaalsusega, mis on tegelik Eesti elu.
Peaminister ütles mitu korda midagi taolist, et jah, valitsus arvestab sellega, et ta on praegu raske kriitika all, sest ta teeb valitsusvastutust kandes raskeid otsuseid, aga need otsused on Eestile pikas plaanis head. Aga mis siis, kui need on rasked ja ebapopulaarsed otsused, mida nad ilmselgelt on praegu, ja nad on pikas plaanis meile halvad? Sest väga suur osa Eesti ühiskonnast arvab, et nad on meile pikas plaanis halvad. Ja kui peaminister seda kriitikat ei suuda protsessida enda sees ja kui koalitsiooniparteid ei ole võimelised sellele kriitikale reageerima, siis see valitsus demokraatlikus süsteemis tuleb välja vahetada. See ongi umbusaldus.
Kui siin on korduvalt räägitud sellest, kuidas sotsiaalmaksu langetamisega suurenevad inimeste sissetulekud, siis jälle, täna terve päeva jooksul on korduvalt sellele tähelepanu juhitud, et lusikaga antud, kulbiga võetud. Mitte küsimus ei ole selles, et inimestel on rohkem palka käes, vaid küsimus on selles, et inimeste reaalne ostujõud kahaneb, inimeste reaalne elujärg halveneb. Täpselt samamoodi ei ole jõudnud kohale peaministrile ja koalitsioonile, et me ei ole nõus sellega, kui meile natuke antakse mingeid toetusi juurde ja siis kõikidest teistest kohtadest võetakse ära. Me lihtsalt ei näe selles mingisugust majanduslikku mõttekust.
Aga kokkuvõtvalt. Mille vastu me tänasel umbusaldusel siis protesteerime? Me protesteerime valetamise vastu. See on väga halb poliitiline kultuur, mida harrastatakse. Me protesteerime seadusandliku oportunismi ja voluntarismi vastu nii valitsuse poolt kui ka praeguse Riigikogu juhatuse poolt. Me protesteerime Eesti majanduse kägistamise vastu. Me protesteerime Eesti inimeste elujärje halvendamise vastu. Nende ostujõu ja elujärje halvendamise vastu. Me protesteerime kodanike arvamuse eiramise vastu. Ja protesteerime ka selle vastu – nii nagu täna jälle välja tuli ja nii nagu korduvalt varasematel debattidel siin saalis rahandusminister Sesteriga on välja tulnud –, et mitte keegi ei vastuta, kui Eesti majandus tuksi keeratakse. Mitte keegi ei vastuta. Aga kui valitsus ei ole tegelikult sisuliselt valmis vastutama, siis tuleb see valitsus välja vahetada. Eesti väärib paremat! Tänan!