Martin Helme
Konservatiivne Rahvaerakond
Artikkel Koguja Kroonikas
Tilk tilga haaval niriseb meile igapäevase uudistevooga teateid, mis tunduvad küll pisut napakad, aga üksikult võttes alati mitte ohtlikud.
Noh, näiteks leiavad meie poliitikud ja ärimehed, et eestlased oskavad (ikka veel? ikka veel! ikka veel…) liiga vähe vene keelt. Meie ajaloolased leiavad laitmatult neomarksistlikku liini järgides, et rahvus on tehislik konstruktsioon ja rahvuslik vabadusvõitlus seega väljamõeldis, mis tuleb ajalooraamatutest välja saneerida. Et vähemalt noorsugu pääseks müütide ja fantaasiate käest ning saaks ehitada helget tulevikku minevikutaagata! Meie diplomaadid soovitavad meil unustada 20. sajandi okupatsioonid, sest sellest rääkimine on nii idas kui läänes kohutavalt ebapopp ja ei huvita tegelikult õieti kedagi. Geneetiline vasakpoolne Jaak Allik annab koos integreeritud ja naturaliseeritud kodaniku Yana Toomiga teada, et eesti keel ja rahvas on nagunii välja surev (ja paras ongi!) ning seega pole mõtet siin mingit eesti asja üldse tuututada. Neile sekundeerib kapiestofoob Sven Mikser, kes nõuab, et Eesti loobuks rahvuspõhisest riigimudelist ning hakkaks tegutsema kodanikupõhise riigina.
Ehk siis ehitama oma tulevikku sellistele inimestele nagu Yana Toom.
Samal ajal arutab valitsus tõsimeeli plaani lubada Eestis edaspidi topeltkodakondsust ehk teha lõpuks ära see, mida Moskva meilt juba 20 aastat nõudnud on. Seesama valitsus, kes on juba andnud põhimõttelise heakskiidu viisavabadusele Venemaaga. Ning president Ilves tõestab, et kui tal ikka väga vaja on, siis on ta võimeline tööd ka tegema ning kandma Euroopa Ühendriikide müügimehe rolli siinmail. Sellesinase saavutamiseks on mõistagi vaja Eesti riik enne laiali saata ja kes parem seda tööd tegema kui president? Valitsuse abiga mõistagi, kes teeb kõik oma võimuses, et kõigepealt läheks siit laiali eesti rahvas.
Jah, üksikult võttes panevad taolised uudised ainult pead vangutama. Paneme aga need sõnad ja teod ritta ning meile saab selgeks, et toimub massiline, koordineeritud ja jõhker üldpealetung eestlusele. Oleme jõudnud tagasi aega 25 aasta eest, mil võideldi eesti keele säilimise eest vene keele massilise pealetungi all; võideldi rahvusliku mälu taastamise eest võltsi ja võõra ajalookirjutuse vastu; võideldi rahvuse füüsilise säilimise eest migrantide hordide tulva all, kes piirideta Eestisse tulid; võideldi rahvusliku enesemääramisõiguse ehk suveräänsuse eest suures, paljurahvuselises ja meie suhtes vaenulikus ning ekspluateerivas impeeriumis; võideldi tõe ja sõnavabaduse eest läila, eluvõõra ja üdini valeliku ametliku propaganda tingimustes; ja võideldi parema, jõukama homse eest puuduse ja vaesuse käes.
Kui vahepeal tundus, et tollal seatud eesmärgid on kui mitte saavutatud, siis vähemalt vaikselt lähenemas, siis nüüd on selge, et me oleme tagasi augu põhjas. Tegelikult sügavamal, sest vahepeal on Eesti Vabariigis üles kasvanud terve põlvkond noori, kes on meie keele ja kultuuri säilimise suhtes parimal juhul ükskõiksed, hullemal juhul üleolevalt vaenulikud. Me oleme kaotanud täpselt ühe inimpõlve. Need on need inimesed, kellest on aastaid unistanud Ilves, Mikser ja teised vasakpoolsed, kui nad on korrutanud oma mantrat, et vaja on uut põlvkonda, kes oleks vaba mineviku taagast ja mõtleks täiesti uut moodi. Mõtlevadki. Need on need noored, kellele nii nende raudse eesriide taga kasvanud vanemad kui kõik õpetajad ja haridusministrid aga ka kõige kõrgemad euroametnikud saagivad ajudesse, et minge ometi välismaale, pühkige kodumaa tolm jalgadelt, juurige ennast välja, nähke maailma, olge rahvusvahelised, jätke see Eesti. Jätavadki. Need on inimesed, kes tarbivad kriitikavabalt massimeedias ja popkultuuris lokkavat multikultuursuse, kosmopolitismi, relativismi pseudoidentiteeti. Ja identiteeti ega juuri polegi. Sellistega, nagu 25 aasta eest nii sageli märgiti, Eestit ei ehita.
Aga millistega siis ehitab? 25 aasta eest võtsid rahvuse ja kultuuri kaitsmise kandva rolli enda peale kultuuriinimesed. Need olid inimesed, kes tunnetasid eriti valusalt rünnakut meie identiteedi vastu ja said eriti selgelt aru, et kultuur, tugev „meie“ tunne, on see, millel üks toimiv ühiskond püsida saab. Rahvust hoiab koos ja elus ühine keel kõige laiemas mõttes: sama mälu ja märgisüsteem. Mitmekesisus ei rikasta vaid lõhub ja hävitab seda. Praegu tundub, et meie kultuuritegelased on hüppesse läinud. Peamiselt kuuleme me kraaklemistest rahade pärast, mida kohalikud europoliitikud neile projektipõhiselt pudistavad. Täpselt nii palju, et keegi ei julgeks nende kätt hammustada, täpselt nii vähe, et keegi ei saaks olla tõeline vabatmees.
Oma riigi 95 sünnipäeva eel on paslik teha inventuur sellest, kus me oleme rahvana. Sellel on mõtet muidugi vaid juhul, kui me võtame eest ansiplikud-ilveslikud roosad prillid ja anname kõigepealt au tõele. Oleme rahvusena ränga rünnaku all. Meie vaenlaste hulgas on nii okupatsioonikolonistid ja nende poliitilised suuvoodrid (kellest tänapäeval on kõige tegusamad sotsiaaldemokraadid), euroopa liidu tippjuhtkond ja nende siinsed lakeid ehk meie valitsus ja president, samuti 20 aastase globalistliku propaganda sees ära marineerinud ajudega noorem põlvkond. Sarnaselt suuremale osale meie varasemale ajaloole, oleme ka praegu olukorras, kus võimulolijad on rahvuse püsimajäämise suhtes parimal juhul ükskõiksed, hullematel päevadel otseselt vaenulikud.
Eestit hoiab koos ja püsti veel see aina õhemaks kuluv seltskond, kes pole siit jalga lasknud ega ole ka maksumaksjalt korjatava raha jagaja või saaja. Sest saajad on, nagu juba öeldud, rahvuse ellujäämise võitluses lihtsalt hüppes.
Sellest kõigest hoolimata ei ole olukord lootusetu . Kuigi me teame, et meil seisab ees rahvastiku arvu vähenemine ei ole see meie peamine probleem. Me elame üle — raskustega, aga siiski — ka selle, kui meid väheneb 800 või isegi 700 tuhandele. Kahel tingimusel: esiteks, et me säilitame oma identiteedi, oma selge rahvuslikku eneseteadvuse. Teiseks, et me säilime oma territooriumil enamuses, hoides eemale uued immigrandid ja tasapisi assimileerides olemasolevaid. See ongi eesti rahva uus suur ühisüritus järgmiseks 95 aastaks: jääda ellu.
