Üks esimesi asju, mida ma rahandusministrina tegin, oli rahapesu vastase võitluse fookusesse tõstmine. Meie prokuratuur ja uurimisorganid kinnitasid, et oi kuidas nad uurivad, lihtsalt pole veel tulemust. Ja üks esimesi asju, mis juhtus, kui meie valitsus kukutati, oli otsus lõpetada rahapesu uurimiseks appi võetud Louis Freeh’ leping ning suunata USA-sse Eesti eriesindajaks selles küsimuses endine Swedbanki rahapesuvastase võitluse üksuse juht ajast, kui rahapesu massiliselt toimus. Teisisõnu, kogu teema pandi jää peale.
Muide, siis, kui ma Freeh lepingut tegin ja siis, kui Keit Pentus-Rosimannus seda skandaali saatel katkestas, rääkisid reformikad ja prokuratuuri ja kripo inimesed, kuidas Eesti riik ei vaja mingeid asjaarmastajaid appi rahapesuvastases võitluses, meil tegelevad sellega professionaalsed asutused. Noh, kus siis on kriminaalsüüdistused Eestis? Millal me neist midagi kuuleme? USA-s on Swedbanki vastu kriminaalasi, Rootsis on, mitmes teises riigis on veel, aga mitte selles riigis, mille eest neid kriminaalasju mujal algatatakse ehk Eestis.
Ja veel üks asi. Üks peamine eesmärk Freeh’ palkamisel oli ikkagi see, et kui pangad (neid rahapesu kahtlustusega panku on ju mitu!) jäävad uurimistes süüdi ja saavad karistada, siis osa sellest rahast tuleks meile. Pärast neid lükkeid, mida meie tänane valitsus on teinud rahapesuvastase võitluse takistamisel, ei ole vist väga lootust, et meid keegi premeerida kavatseb selles võitluses tulemusliku koostöö eest.
Mida see meile kõik räägib? Räägib sellest, et esiteks on meil võimul valitsus, kes sisuliselt töötab vastu rahapesu uurimisele ja selle vastasele tegevusele. Ja teiseks on meil valitsus, kes keeldub toomast Eesti riigikassasse suuri summasid, kuna siis oleks Martin Helmel olnud õigus. Ja seda ei saa ju lubada, isegi mitte sadade miljonite vastu mitte!
Martin Helme
EKRE esimees
endine rahandusminister