(Arno Saar)
Võrrelge võimuringkondade reaktsiooni ASi Tallinna Sadam korruptsiooniskandaalis ja Vao põlengus ning kontrast on karjuv. Kui korruptsiooniloos kinnitavad kõik nagu ühest suust, et üksikute süüdlaste tegusid ei tohi laiendada kogu ettevõttele, selle nõukogule, vastutavatele ministritele, ja nõuavad, et uurimist ei tohi segada, siis Vao põlengu puhul oli neile samadele inimestele süüdlane kohe teada.
President Ilvesel oli häbi, siseminister Hanno Pevkur, kes muidu ei saa hakkama ei piiri valvamise, julgeolekutöötajate turvalisuse ega Eesti huvide esindamisega Brüsselis, rääkimata tavaliste inimeste majade kustutamise tagamisest, on ühtäkki härra nulltolerants ise.
Kollektiivne süütunne
Ja peaminister pole leidnud põhjust minna inimestele oma toetust näitama siis, kui kannatajaks on olnud meie inimesed, mitte võõrad. See on muide vägagi euroopalik, et kuriteod lakkavad olemast politseile huvipakkuvad, kui neid sooritavad sisserändajad.
Vao intsidendi ajel hakkasid immigratsioonipooldajad eestlastes kollektiivset süütunnet tekitama. Infooperatsioonil on selge eesmärk: panna eesti inimesed häbenema seda, et nad ei poolda rahvuslikku suitsiidi läbi immigratsiooni; et immigratsiooni kritiseerimine on vägivalla õhutamine ja selliseid kodanikke või poliitikuid tuleb boikottida.
Kogu vahutamise juures olime tunnistajateks massilisele vihakõnele eesti rahva vastu. Ühe süütamise tõttu lubasid president, ministrid, riigikogu saadikud, ajakirjanikud ja iga endast lugupidav vasaktwitterdaja endale süüdistusi terve rahva kohta.
Huvitav, kust need diskrimineerimisevastased võitlejad teadsid rahvuse põhjal just eestlasi süüdi mõista? Kas tegu oli palgatud inimesega või hakati lihtsalt puusalt tulistama? Võib-olla oli see mingi keskuse inimeste omavaheline arvete klaarimine? Kas saab välistada, et provokatsiooni tekitas Vene luure? Ühtegi versiooni ei saa välistada, sest keegi tegelikult ei tea, ometi hüpati kohe kogu eesti rahvale turja, sest see sobis immigratsioonipooldajate eesmärkidega. Neid eesmärke ei vaevuta isegi varjama, soovitakse lihtsalt manipulatsioonide abil vastupanu neutraliseerida.
Meelsusvangide naasmine?
Juba samal päeval hakkasid liberaalsed totalitaristid nõudma tsensuuri kehtestamist Eestis. Vihakõne tuleb kriminaliseerida, teatasid nii sallivuslased inimõiguste keskusest kui ka Pevkuri ametnikud siseministeeriumist. Poliitiline diskussioon tohib eksisteerida vaid neil teemadel ja väljenditega, mida aktseptivad immigratsiooni- ja kooseluseaduse pooldajad? Kõik, kes neil teemadel midagi kriitilist ütlevad, tuleb kriminaalkaristustega vaiki sundida? Sest kaua sa seda pluralismi ja sõnavabadust taluda suudad, kui kõigi sinu lemmikteemade puhul ei ole argumendid pannud inimesi sind pooldama.
Kui Eestis tõesti kehtestatakse kriminaalkaristused meelsuse eest, siis oleme tagasi Brežnevi aegades.
Konservatiivid on lakkamatult hoiatanud selle eest, et rahva tahte vastaselt ellu viidav immigratsioon rikub kogu ühiskonnas rahu ja sidususe, õõnestab kohaliku kultuuri kestmist ning viib vältimatult vägivallani. See on juhtunud kõikjal mujal Euroopas, seda ei ole võimalik vältida ka Eestis.
Küll aga oleks võimalik Eestis ära hoida immigratsiooni ennast, selleks on vaja lihtsalt käituda riigina. Samamoodi oleme pidevalt hoiatanud, et valitsus vassib ja valetab rahvale oma tegelike plaanide suhtes.
Eesti inimesed ei vihka võõraid. Me lihtsalt ei soovi neid siia. Me oleme mures oma kodumaa tuleviku, oma turvalisuse, heaolu, kultuurilise iseolemise pärast. Kui me olemegi vihased, siis eelkõige nende poliitikute peale, kes on kahepalgelised, valelikud, ei hooli oma inimestest ja näitavad oma rahva suhtes põlgust välja.
Ja paljud inimesed on aetud meeleheitele, sest nad näevad, kuidas suurem osa poliitilisest koorekihist ja meedia töötavad iga päev palehigis meie rahvusliku püsimajäämise ning turvalise ühiskodu vastu, nimetades muretsejaid vihkajateks. Ehk muudaks siiski kurssi?
