On imestusväärne, kuidas tihti otsides midagi isiklikku, juhtume hoopis tähtsamale ja laiaulatuslikumale, kui oleks võinud arvata. Poeg Paul otsis arvutil informatsiooni fagoti kohta. Fagott (bassoon) on instrument, mida tema tütar Kati mängib kooli- ja skautide-gaidide orkestrites. Fagott ei ole laialdaselt tuntud sooloinstrumendina ja sellepärast oli üllatus, et Londonis (Ontarios) pidi leidma aset laupäeval, 21. aprillil fagotikontsert. Solistiks Martin Kuuskmann, kes nime järgi peaks eestlane olema. Vastav e-kirjade vahetus kinnitas, et arvamine oli õige. Nii sai otsustatud, et läheme kindlasti seda kontserti kuulama.
Kontsert kujunes muusikaliseks elamuseks ja 400 km autosõit oli nagu muuseas. Kontserdi asukohaks oli Londoni pearaamatukogu „Wolf“ kontsertsaal. Mugav, hea akustikaga, umbes 350 istekohaga. Martini saatjaks oli Arthur Rowe, tuntud pianist ja muusikaprofessor Victoria ülikoolist British Columbias.
Esimene ette kantud pala oli Camille Saint-Saënsi sonaat fagotile ja klaverile neljas osas. Esimene ja teine osa olid kergeloomulised, vaheldudes mazhooride ja minooridega. Tutvusime kohe osava mängutehnikaga ja nii kõrgete kui ka madalate nootide toonipuhtusega. Olime kuulama tulnud midagi haruldast. Kolmas osa
adagio oli tõsisem ja lugu lõppes kadentsi sarnase
allegroga.
Kontakt publikuga oli saavutatud, mis oli vajalik Pärdi „Peegel peeglis“ kuulamiseks. Enne selle helitöö esitamist tutvustas Martin ennast ja Arvo Pärti kui eestlasi ja õpetas publikule, kuidas õigesti Pärdi nime hääldada - ilma täppideta tähendaks see inglise keeles „duck“. Ka küsis esineja, kas publikus on eestlasi, see andis meile võimaluse uhkeldamiseks, sest olime viiekesi ainukesed.
Pärdi pala oli väga lihtne, mis on omamoodi petlik, sest fagotil pidevalt pikkade nootide mängimine on väga raske. Ennekuuldud lugu oli fagotil väga nauditav.
Järgnes Tõnu Kõrvitsa „Laul sõbrale kaugel“, mis oli originaalselt saksofonile kirjutatud ja Martini poolt fagotile kohandatud. Ka sellel palal oli oma lugu. Nimelt oli Kõrvits (publikule tõlgitult „pumpkin“) Martinilt lapsepõlves kahtlasel viisil omandanud mänguauto, mille eest ta nüüd looga tasus. Palas oli karjapasuna laadi meloodiaid ja muid loodusega ühenduses sugemeid. Igal juhul võlg oli ilusasti tasa saanud.
Järgnes argentiinlase Astor Piazzolla „Oblivion“, kus kuulsime ladina-ameerika rütme, mis olid enamuses võrdlemisi tangolikud. Pala lõppes tugeva tangorütmiga - hea vaheldus pärast tunniajalist klassikalist muusikat.
Sonaat fagotile ja klaverile Daniel Schnyderilt oli tänapäeva muusika, kahtlemata meisterlikult mängitud, eriti sünkopeeritud osad ja osavalt mängitud
appreggiod.
Arthur Rowe sai võimaluse näidata, et ta pole ainult saatja, vaid ka kõrgelt hinnatud pianist ja muusikapedagoog. Ta kandis ette kolm Rahmaninovi prelüüdi, mis olid komponeeritud enne tema Venemaalt lahkumist. Esinemine sai sooja aplausi osaliseks.
Kava lõppes Schumanni Fantaasiaga Op.73 fagotile ja klaverile. See pala on väga nõudlik, veel enam, et ei olnud originaalselt fagotile kirjutatud. Kahetunnine kontsert oli väärikalt lõpetatud.
Lõpuks paar sõna Martinist endast. Sündis Tallinnas 1971. aastal, lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli, läks stipendiaadina Ameerikasse 1990. a ning lõpetas Manhattani muusikakooli ja Yale’i ülikooli muusikafakulteedi. Tema praegune repertuaar ulatub Bachist ja Pärdist kuni heliloojateni, kes on mõjutatud rockist ja elektroonilisest muusikast. Mitmed palad on kirjutatud ainult temale tuntud eesti ja teiste heliloojate poolt. Martin on olnud solistiks maailmakuuulsatele sümfooniaorkestritele ja on esinenud ka Carnegie Hallis ning Lincolni ja Kennedy Center’ites. Praegu on ta Manhattani muusikakooli fakulteedi liige ja Blaine Jazz Festivali direktor Washingtoni osariigis. Ta on ka Kristjan Järvi kutsel nõuandjaks puupillidemängijaile Balti Noorte Filharmoonias. Sellel suvel esineb Martin koos Paavo Järviga Pärnus. Kontsertreisid on teda viinud paar korda ümber maailma. Praegu elab Seattle’i lähedal, on abielus eestlannaga Vancouverist ja on kolme lapse isa. Ülaltoodu on ainult mõningad väljavõtted Martini karjääri kirjeldusest internetis.
Kuulates Martin Kuuskmanni mängu, arvestades tema saavutusi ja hinnates tema suhtlemisvõimeid, võib öelda, et vaevalt leiame Eestile paremat välissaadikut. Soovime talle edu ja pikka muusikukarjääri.
