luuletaja
9. juuli 2017
Martin Vabat. | FOTO: Erakogu
http://arvamus.postimees.ee/41...
Kui me ei suuda ise rammusamaks saada, kutsume siis maalähedasi ja eluterveid sugulasrahvaid siia elama. Peaasi on, et maakeel ja tarkus siin ilmasüdamikul säiliks, kirjutab luuletaja Martin Vabat.
Maakeeles on tegusõnal «pidama» suur vägi, mis avab paljusid väravaid. Me peame kohta, peame lugu, peame talu, peame aru, peame nõu, peame sõna, peame saladust, peame südames, peame suud, peame sammu, peame vastu ja peame – just nimelt peame – kinni kohustustest. Kohustus on eeskätt ülesanne pidada kohta. Koht on maakeeles alati enne kui inimene. Esivanemad ju ütlesid Vanatoa Mart, Hiie Jaan ja Allika Juhan, sest nad elasid ja hingasid koha kaudu ning pidasid sellest lugu.
Aga kas tänased eestlased peavad kohast lugu? Et sellest aru saada, küsin, kust kohast oled sina pärit? Millisest kihelkonnast või külast? Kas sul on üldse kodukihelkond või küla? Kui ei, siis miks? Mis oli see põhjus, miks sinu perekonna lugu katkes ja mida saaksid sina teha, et seda lugu uuesti pidada? Sinu maaesivanemad elasid pidevalt ühes kohas, said oma õppetunnid ja õndsuse kohapealt kätte, aga sina lahkud. Miks?
Tea, et lahkudes lööd end lahku väest ja võimeist, mille annab sulle sinu sünnikoht. Sünnikoht maal on justkui süvenemise allikas. See on ülioluline, sest usk, elu, inimeseksolemine – need kõik on süvenejate ja südame, mitte lahkulööjate tee. Liiatigi, kui lähed, on üks lapike maad taas avatud tühjadele tuultele.
Uurinud talurahva perekonnalugu ja süvenenud meie maasse, olen veendunud, et seda tuleb hoida erilise tähelepanuga. Õieti peaks terve Eesti riigi maa-ala olema kaitseala, sest siinsed külad, kihelkonnad ja looklevad teed on veel ühenduses kuldaja hõimumaailmaga – kõigi nende tavade ja tarkustega, mida on vaja maailma koospüsimiseks, siis kui tehnoloogiast ei ole enam abi.
Kuna selline mõtlematu eluviis mõjutab kõiki maainimesi, kes arvavad teisiti, siis ei jää mul muud üle, kui paluda vähemalt sind, südamega rändur, et lõpetaksid ekslemise ning otsiksid üles oma kodukihelkonna ja küla. Kui oled seda teinud, kolm aastat kohal olnud, juured alla saanud, maa- ja turvatunde taastanud, maad armastama hakanud ja terveks saanud, siis mõistad, et tegelikult oled ainult see koht, kus elad. Kõik, mis sul on imeteldavat, on see koht, see kihelkond, see paigavaim ehk genius loci, nagu vanad roomlased ütlesid.
Ja kujuta nüüd ette, et selle kohalolu ja tervenemise ajal tulevad võõrad või omad, kes on saanud võõraks, ning hakkavad sinu kodukihelkonna nägu ümber kujundama – täpselt nii, nagu nemad heaks arvavad. See on kõige ülbem ja rumalam tegu, mida võib ajalugu uurides kohata. Jah, ajaloos on juhtunud kõiksugu jubedaid asju, aga mitte ükski ei pruugi olla nii püsivalt halvav kui maastiku füüsiline ja energeetiline ümberkorraldamine.
Sama katastroofiline oli ka talurahva lõhkumine sõja ja küüditamistega, ehkki 1980. aastail laulis seesama rahvas Nõukogude Liidu uppi, kõik selleks, et hoida ära ühe väikese liiduvabariigi lagastamine ja taastada muu hulgas vabadus.
See vabadus muidugi tuli sellise jõuga, et ajas meil pinna jalge alt, nõnda, et me ei märganud enam vabadusega kaasnevaid ohte – kommertslikkust, tehnitsistlikkust, mugavust, võõrandumist, pühadusetust, iroonitsemist jne. Siia võiks veel lisada omadussõnad «lugupidamatu», «vallatu» ja «kunnatu». Ükski neist pole algselt moraliseeriv olnud. Vastupidi – need kannavad endas väekat mälestust esivanemate tavadest, mille järgi peab inimene lugu oma valla ja konna (st perekonna, kogukonna, kihelkonna ja maakonna) vanadest tavadest ja tarkustest.
Tuim ja sirge tee
Ei saa ju eitada, et rahaline heaolu on eestlaste vaimu mannutanud ja sellel puudub praegu ühine vaimne siht. Usun, et see siht võiks olla terve maa ja maarahvas. Ainult vabadusest ja õigustest ei piisa. Kuidas saab nii, et kodanikel pole enam koda ega kohustusi koha ja maa ees, vaid lihtsalt vabadus. Vabadus on nagu tüve ja juurteta võra, nagu kohev lumi avakosmoses või lendav Lasnamäe korter. Selline vabadus ja «Eesti asi» ilma terve maa ja maarahvata on nagu täis puhutud õhupall, mis lendab efektselt taevasse, aga siis ujub lõhkisena kuskil randa.
Selleks, et tamm kasvaks, lumi saaks maha sadada ja korter seisaks õhus, on siiski vaja ka maad. Meil on küll tarkused olemas, aga meil pole päriselt juuri ega maad jalge all, sest kuidas muidu saaks juhtuda olukord, et riigi tegevus on maa vajaduste ja esivanemate tavadega vastuolus. Maainimesena on suisa valus kuulata neid pikki kõnesid riigi ärilisest edust ja kommertssaavutustest, sellal kui peaks selgelt välja ütlema hoopis midagi muud – et riik peab maa jalge alla saama, et maaelu ja maarahvas tuleb taastada. Praegu aga on maaelu taastamisest tähtsamad kiired ja sirged teed. Siin ongi põhivastuolu – meie esivanematel olid väekad ja looklevad, sellel riigil aga tuimad ja sirged teed.
Drastiline ilmapildi muutus
Seisin kevadel üüratul Kose kalmistul ja mõtlesin, kuhu need kaasmaalased küll tormavad. See tormamise stiil ega suurilma poliitika ei sobi siia maale, nii nagu see ei sobi ühegi põlisrahva juurde. Ehkki siinne rahvas on kõik katkud ja sõjad üle elanud, tundub praegune leige loost loobumine kõige katkestavam ja lõhkuvam. Kuidas on nii, et maailma elanikkond on tervikuna nii röögatult suur, et üldajaloolase alarmtuli vilgub vahetpidamata, aga meil inimesi napib – suisa karjuvalt?
Kui kohal olla ja süveneda, siis adub iga inimene, et maises ilmas pole suuremat väärtust kui maa ning suuremat vääratust kui anda ära seesama maa ja esivanemad. Maastiku vägivaldne ümberkujundamine ja läbikaevandamine, samuti suured ja sirged teed, mittepuhas õhuruum ning maal mittepõhinev poliitika kannab endas seda vääratust igal sammul. Saan aru, et väike vend peab suurte vendade valede vahel valima, ent kas see ikka peab toimuma nii, et me oma loost ja maast lahti ütleme?
Samas olen veendunud, et igasugune maa torkimine tuleb selles või järgmises elus tagasi. Ehk siis see, kes torgib maad, sünnib järgmises elus enda tekitatud viletsuse keskele ja hakkab – parimal juhul – seda leevendama. Aga miks võtta enda hinge peale võlga ja lõhkuda kellegi pühakohti? Võimalus on, et aja ja väärtushinnangute muutumisel saavad tänased planeerijad küüditajatele sarnase märgi külge.
«Ära torgi maad, muidu maa paneb sind paika,» võiks olla uus vanasõna, mille järgi käia. Ristirüütlid torkisid ja neid pandi siin paika, rahvas ainult kosus ja sai suurilma koolide abil pisut kavalamaks. Tööstus ja viinatootmine torkis maad, algas rahvuslik ärkamine, rahvaluule kogumine ja laulupeod, mille väge ei suutnud hiljem murda isegi Nõukogude tankid. Siis aga taheti siin fosforiiti kaevandama hakata ja Nõukogude Liit lagunes paari aastaga koost. Pole põhjust arvata, et praegusele maa torkimisele mitte midagi ei järgne.
Kaua see vastutustundetu ajastu veel kestab? Usun, et mitte väga kaua, sest maailm ilma maa ja kohusetundeta koos ei püsi. Varem oli lihtsalt sõge poliitika tuhandeid aastaid, aga viimase saja aastaga on tekkinud olukord, kus sõgeda poliitika ja tootmise jäljed ei kao või ei lagune enam ära ja see võib ohustada maa eluvõimet.
Et seda ei juhtuks, on vaja terve mõistus koju kutsuda. Varem või hiljem peab ahnus ja ebateadlikkus taanduma, selleks, et maa säiliks. Siinkohal on meie kõigi valik, kas see toimub halva või heaga. Muudatus ei alga ju üksnes poliitikast, vaid iga inimese otsustest ja ostukorvist.
On vaja teha esimene samm
Vaatan esivanemate pilti, kus tuul puhub läbi rehetoa kardinate, ja palun kaasmaalasi, et nad leiaksid endale kodukihelkonna ja küla esivanemate järgi – kasvõi südames – ning teeksid selle hüvanguks midagi. See võib olla palve, loits, ühislaulmine. Veel parem oleks, kui teeksime seda ühiselt kõigil laulu- ja pärimusmuusika pidudel.
Palun ka riigimehi, et nad teeksid soodustusi maale minekuks ja esivanemate talude tagasisaamiseks, annaksid maaostuõiguse vaid kodanikele, toetaksid kohalikke ettevõtjaid, kodanike ühendusi, ühistuid, talupoode ja mahetalusid, rakendaksid ökoriigi põhimõtteid ning teeksid kõik selleks, et riik ja rahvas peaks uuesti maast lugu.
Ehkki kõik algab väikestest tegudest, tasub siiski küsida, kas midagi muutub päriselt enne, kuni me ei saa kütet ja jõudu Päikesest ja õhust ega kasvata oma toitu ise? Igal maitsval suupistel ja mugaval nupuvajutusel on ju hind. Hetkel on see tervis ning Jõhvi, Vaivara ja Lüganuse kihelkond. Millal peatume? Kas meil on üldse veel midagi püha või tahame lihtsalt mugavalt ära elada? Jeesus ütles selle peale, et kes oma hinge püüab päästa, see kaotab selle. Nii läheb ka rahvaga, kes loobub oma loost.
Eestlased kui eluterved inimesed saavad veel muutuda. Kapitalism ja «heaolu» pole meilt hinge päriselt röövinud. Liiatigi on Eesti riik väike ja hästi arendatav. Selle tõeline väärtus pole veel kaugeltki avanenud. See väärtus on poliitikavaba tuleviku kogukond, mis põhineb kodanikeühendustel, ühistutel, mahetaludel ja seltsidel. Iga teadlik taipab, et kui hoiame ära tormakad suurprojektid, võime siin luua midagi väga haruldast ja tähelepanuväärset ning aidata sel teel ka teisi rahvaid. Selleks on aga vaja teha esimene samm – loobuda steriilsest linnakorterist ja minna tagasi maale esivanemate talle. Ainult looduses ja maal saab lapse vaimsus ja loomingulisus päriselt välja kujuneda. Ja ainult siin saavad vanemad midagi tõeliselt ära teha – need on üksikuid head teod maa hüvanguks.
Kohal olles saame...
Maarahva lugu veel elab meie sees – vähemasti seni, kuni meie hulgas on inimesi, kes sündisid rehemajades ja räägivad maakeelt. Maakeel ja maatarkus, need on nagu mesilased. Arvatakse ju, et kui virgad mesilased kaovad, siis lõpeb ka elu Maa peal. Just nii tundub olevat ka maarahva tarkuste ja tavadega. Usun, et siin on midagi veel, mida silmaga ei seleta. Usun, et Tammsaare kirjutas oma raamatud ja Hurt koos abilistega kogus maailma suurima rahvaluulearhiivi just selleks, et maarahvas saaks neid kunagi õpikuina kasutada.
Et nende unistus täide läheks, on vaja maale rahvast. Kui me ei suuda ise rammusamaks saada, kutsume siis maalähedasi ja eluterveid sugulasrahvaid siia elama. Peaasi on, et maakeel ja tarkus siin ilmasüdamikul säiliks. Usun, et seda on vaja maailma tasakaalu tarvis. Tulevikus võib olla nii, et mitte meie ei hakka õppima Pariisis, Londonis või New Yorkis, vaid Pariis, London ja New York hakkavad õppima siin.
Jah, ega südant saa lõputult eirata, sest iga elund, mida ei kasutata, läheb kinni või rivist välja. Südamele mõjuvad väga hästi õilsad teod. Õilis on pöörduda tagasi esivanemate tallu ning teha tõelist ning hingekosutavat tööd – tööd oma maalapil, selleks et saada toitu ja et vähemalt üks koht siin ilmas oleks puhas ja terve. Ei ole see talutöö ka nii raske, kui on oma aeg ja mõõt.
Ainult kohal olles saame päriselt terveks ja terviklikuks ning õpime pidama esivanemate lugu. Kui me ei pea oma lugu ega tunne oma, siis ei ole me võimelised pidama ega tundma midagi päriselt. Kui tunneme ja peame lugu, siis peab ka Suur lugu meid!