„Olin välisukse poole minemas kui kuulsin imelikku häält. See hääl kostus ülevalt , taeva poolt, ligines ning läks valjemaks. Plahvatuste kõma veel Kadriorgu polnud jõudnud kuid maa jalge all hakkas müdisema. Võttis natukese aega enne kui toimuvast aru saama hakkasin! Viisin poekorvi ruttu tuppa tagasi ja tormasin õue. Selleks ajaks oli pilt selge – õhurünnak! Mõte on meeles: see mis toimus Helsingis on jõudnud siia! Sellised ettekuulutused liikusid rahva seas juba mõnda aega, nüüd olid need siis Tallinnas tõeks saanud! Oli 9. märts,1944. Peast käis läbi Helsingi saatus, mis oli venelaste pommirünnaku all olnud, mitte aga meie endi Narva, mis oli täiesti lagedaks pommitatud! Miks? Ei oska siiani arvata! Uua-uua-uua – venelaste pommitus – ja ründelennukid tegid senitundmata häält! Nüüd polnud enam plahvatustel vahet, need sulasid ühtsesse lahingumürasse, mis muudkui laienes ja valgus kesklinna poolt nagu laviin kõikjale laiali. Mõne aja pärast hakkasid taevas särama „jõulupuud“, see tähendab valgustusraketid, mis näitasid lennukitele kohti, kuhu pomme tuleks visata! Mööda tänavat kihutas kesklinna poole häiresignaali saatel tuletõrjeauto, mille külgedel rippusid kiivrites tuletõrjujad, sest Tallinna kesklinn oli juba mattunud tulemöllu. See liikus üha kiirenevalt ka meie, Faehlmanni tänava poole. Ei olnud sellist mõtet, et tänavad muutuvad justkui lõõrideks, kust hakkab voogama tuline lõõm, mis süütab tolmu, lahtise prahi, siis tänavale ulatuvad hoonete puitosad, seejärel ka hooned ise...
Politseiplatsile maabus hiigelpomm. Lööklaine oli väga võimas. Lähedalasuvatest puumajadest sai suur hulk rusudeks aga meie Faehlmanni 5 oli veidi kaugemal ning pidas vastu. Ainult aknaklaasid olid kõik kildudeks ja kardinad hakkasid tõmbetuules lehvima! Pommiplahvatus ja sellele järgnenud lööklaine lõi mõistuse selgeks! Kardinad võtavad tuld ja siis on korter koos sisseseadega läinud! Alumise korruse akendest sai kardinad ära rebida aga majal on neli korrust! Hädaolukorras töötab mõistus kiiresti! Kuskil siseõues olid redelid virnas, nende üksteise otsa sidumine aitab pääseda kõrgematele korrustele! Kuidas leidsin kaaslase, kes aitas redeleid siduda, kuidas sõjamürina ja pommiplahvatuste saatel kardinaid maha rebisime - ärge küsige, kuidas see toimus!? Mõtlematult, masinlikult see toimuski! Maja on praegugi alles, asub televisioonimaja taga. Aga veel aastakümneid hiljem ei tahtnud sinna suunas vaadata - Tallinna märtsipommitamise pildid tulid silme ette!
Vene lennuvägi puistas igale poole süütepomme. Osa neist olid väikesed, stabilisaatorid taga. Need tulid läbi katuse ja kui oleks plahvatanud, siis oleks ka maja süttinud. Loopisin neid paljakäsi õule! Tähtis oli maja ja korteri päästmine, mitte enda elu, millele sel hetkel polnud aega mõelda! Nägin saksa sõjaväelast – neid kutsuti mundri järgi „kuldfaasaneiks“ – kes jooksis, hõlmad laiali südalinna poole, ise nuttes ja valjult hüüdes : „ Mein Gott, mein Gott!
Mõtlesin siis: üks kaabakas pillub ülalt pomme, teine palub all jumalat – meie, ohvrite, saatus ja meie elu on nende jaoks sõja paratamatus.“
