Mu isa hoidis oma kirjutuslaua sahtlis metallkarbis pommikildu, millele oli graveeritud kuupäev „09. III 1944“. Samas oli ka üks kuul kuupäevaga „25. VI 1945“. Mõlemal daatumil oli meie pere jaoks eriline tähendus. Isa viibis märtsipommitamise saatuslikul ööl Tallinnas. Seal sai pommitabamuse hoone, kus ta oli õppinud ja mille lähedusest ta selle pommikillu üles korjas.

Punakotkad jätkasid aeg-ajalt oma „vägitegusid“ aga pärast sõdagi, puistates kuulirahet suvaliselt hoonetele ja inimestele, mh ka 25. juunil 1945 minu lapsepõlvekodule Kohilas. On täielik ime, et kuulid ei tabanud aias viibinud ema, need möödusid temast vaid 10 cm kauguselt. See juhtus kaks päeva enne minu sündimist. Kummaline ajastatus, sest samal päeval marssisid läbi alevi laskurkorpuse mehed.

Selle lehe ilmumise päeval möödub 68 aastat Tallinna pommitamisest, ühest kõige kohutavamast sündmusest Eesti ajaloos. President Ilves ütles mullu Siselinna kalmistul märtsipommitamise aastapäeval peetud kõnes, et iga linna ajaloos on mõni peatükk kirjutatud vere ja tulega. Ehkki me ei taha neid peatükke üle lugeda iga päev, peaksime mõnel päeval meenutama ka oma ajaloo mineviku tumedaid episoode. Üks nendest päevadest on kindlasti 9. märts 1944, mil kahes laines Tallinna kohale ilmunud 300 Nõukogude lennukit heitsid alla tohutu surmalaadungi. Kannatada sai üle 5000 hoone – häving, mille sarnast pole Tallinn kunagi oma ajaloos üle elanud. Pommitamise käigus hukkus 757 inimest, 213 said raskelt ja 446 kergemalt haavata. Umbes 20.000 tallinlast jäi peavarjuta. Nõukogude lennuvägi pommitas enne seda ka Narvat, Tartut ja Pärnut.

Poisikesena pommitamise ööl Tallinnas viibinud Rein Randoja meenutas: „See on justkui õudusunenägu, mis kunagi meelest ei lähe.” Tal on siiani meeles varemetes majad ning linna hävingust ja lähedaste hukkumisest masendunud inimesed. „Ma olen märtsipommitamisest rääkinud oma lastele ja lastelastele. Mu sugulased Kanadas ja Rootsis küsisid hiljuti, kuidas seda sünget sündmust Kodu-Eestis mäletatakse ning kas sellest ikka kirjutatakse ja räägitakse. Arvan, et 1944. aasta 9. märts on päev, mis ei tohi eesti rahva ajaloolisest mälust kunagi kaduda ja mille ohvreid tuleks alati meenutada,“ ütles mees.


Kuigi märtsipommitamise aastapäeva varjutavad sel aastal õpetajate streigi teemalised uudised, toimuvad reedel taas Eesti Muinsuskaitse Seltsi poolt korraldusel mälestusüritused, nii nagu need on aset leidnud 1989. aastast alates. Avatakse mälestustahvel pommitamise ohvritele Harju tänaval, toimuvad kontserdid ja jumalateenistused, helisevad kirikute kellad ning Harju tänava veeres süüdatakse mälestusküünlad. Kõik ilusad ja emotsionaalsed traditsioonid, millega avaldatakse austust selle koletu kuriteo süütutele ohvritele. Neid ja märtsipommitamist ei tohi kunagi unustada.

Märkmed: