Martti Turtola pole nõus Lennart Meriga, et ta raamat Konstantin Pätsist peegeldab soomlaste “suure venna” mentaliteeti eestlaste suhtes.
Mul ei ole kombeks vastulauseid kirjutada, sest mu raamatud räägivad ise enda eest. Kõik, mida ma olen oma raamatus tahtnud öelda Eesti kunagise presidendi Konstantin Pätsi kohta, sisaldub raamatu kaante vahel. Küll aga pean ma vajalikuks kommenteerida Eesti eelmise presidendi Lennart Meri teravat kriitikat hiljuti Helsingin Sanomates, et mu raamat olevat “suure venna raamat väikesest vennast”.
Kirjutasin oma raamatu sissejuhatuses, et ma ei taha olla eestlastele “õpetajaks”. Selleks tunnen liialt allaheitlikkust. Ma armastan seda maad ja rahvast, seda keelt ja kultuuri. Õhku visatud väide, et ma kirjanikuna või Soome Eesti Instituudi juhatajana tahaksin esindada “suurema venna mentaliteeti” eestlaste suhtes, on nii põhjendamatu ja absurdne, et selle vastu ei taha end isegi kaitsta. See, kui esitatakse väide “suurema venna ja väiksema venna” suhtest, näitab palju rohkem esitaja enda kompleksi ja suhtumist, kui suuremaks peetud osapoolele kujutletud käitumist.
Soomlased jäid kauemaks puu otsa. Olen sageli naljatoonis öelnud oma soome sõpradele või üliõpilastele, lugedes Helsingi ülikoolis Eesti ajalugu, et “meie, soomlased, oleme tulnud palju hiljem puu otsast alla kui hõimuveljed eestlased”. Mida ma selle naljaga olen mõelnud?
Seda, et Eesti on pääsenud palju varem Euroopa kultuuriringi kui soomlased. Sellest Euroopa kultuuriga liitumisest pidi eesti rahvas ühelt poolt küll maksma kõrget hinda, sest kaotas muinasaja vabaduse ja vajutas Eesti lõpuks süngesse pärisorjusepõlve. Ent ka teine võimalus ehk sattumine ida kiriku ja mõjuvõimu alla oleks teinud eestlastest samamoodi kaduva vähemusrahvuse Vene rahvaste meres. Iseseisvat Eestit praegu vaevalt siis oleks olnud.
Eesti rahvuslik liikumine ja esimene iseseisvusaeg said kasu Euroopa lähedusest. Mitmeski mõttes olid eesti kirjanikud ja kunstnikud Euroopa mõjuvooludele lähemal. Eestlased olid vilkamad, paindlikumad ja vastuvõtlikumad uutele vooludele kui vennad Põhjalast. Seegi on edendanud kultuurimõjutuste omaksvõtmist.
Seega ei tasu kultuuri alal eestlastel tõesti tunda alaväärsust soomlaste ees. Eestlastel on kõrgetasemeline kirjandus, mõelgem kasvõi hetkeks Anton Hansen-Tammsaare, Friedebert Tuglase, Jaan Krossi või Jaan Kaplinski peale. Eestlastel on häid heliloojaid: 20. sajandi Euroopa sümfoonilise muusika üks tähelepanuväärsemaid tegijaid oli Eduard Tubin, on mitmeid rahvusvaheliselt tuntud nüüdisheliloojaid, nagu Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Veljo Tormis jt. On suurepärased dirigendid!
Loetelu võiks jätkata. Kultuur on eestlaste tugev pool. Hoolimata sakslaste, venelaste ja lõpuks N Liidu ülemvõimust ja kultuuriimperialismist säilitasid eestlased oma keele ja kultuuri isegi Nõukogude totalitarismi tingimustes ja lõid tähelepanuväärseid saavutusi. Ja me ei saa unustada samuti paguluses loodud suurepärast kultuuri.
Olen alati õppetöös ja kirjalikes töödes rõhutanud eestlaste kultuurilist tugevust. Seda ei või asetada küsimärgi alla. Kuid riikluse küsimus on hoopis teine asi. See ilmneb juba maade ajalookirjutiste pärandis. Soome minevikupilt põhineb suurelt osalt riiklikul küsimusel, riiklikel õigustel esmalt Rootsi kuningriigis ja seejärel Vene keisririigis. Soome ajalugu on olnud võitlus – lääne eelpost ida vastu, isegi siis kui ta suurvürstiriigina kuulus Venemaa alla.
Miks eestlaste riigitruudus on nõrk? Eestlaste ajaloo suurim ja läbivaim probleem on aga olnud sotsiaalne küsimus; küsimus maaomandusest, pärisorjusest, sotsiaalsetest õigustest. Eestlaste riigitruudus on olnud alati nõrk, kuna riigivõim ja kohalik võim on alati olnud võõrastes kätes.
On täiesti ilmne, et Konstantin Päts Eesti iseseisvuse loojana ja intelligentse inimesena tajus seda. Eesti pärandist puudus tugev riik, oma riik ja sedamööda ka riigitruudus. Päts nõudis juba iseseisvuse algusest peale riigile tugevamat keskvõimu ja selle loomine oli tema juhtmõtteks juba 1934. aasta riigipöördest alates. Aastatel 1934-39 püüdis Päts luua tugevat riiki. Kõnedes rõhutas ta riigiasutuste ja organisatsioonide tähendust ja keskust.
Oluline oli, et Päts püüdis luua tugevat riiki ülalt. Võib-olla ta mõtles, et nii õnnestub see kiiremini. Teisalt tõlgendas ta demokraatiat loomuldasa opositsiooni “haigusena”. Autoritaarses süsteemis oli ta arst, kes ravis eesti rahva “haigust”. Kas rahvas õppis heaks kiitma Pätsi süsteemi, kas rahvas võttis selle omaks?
Mitte ükski käsi ei tõusnud ohu hetkel hääletama Pätsi süsteemi eest, mitte ükski inimene ei tulnud appi hätta sattunud vanale riigimehele, ükski hääl ei protesteerinud ebaseadusliku okupatsiooni ja baaside leppe vastu. Isegi mitte kaitseorganisatsioonid, kaitsejõud, kaitseliit ja politsei, ega ka ajakirjandus, üksikorganisatsioonid ja üksikisikud. Keegi neist ei tegutsenud ega öelnud ühtki sõnakest, kui oma isamaa, iseseisev Eesti riik, hävitati nende endi silme all.
See ongi minu arvates Eesti ajaloo suur trauma. Ja nii mõnedki tahavad just sellepärast ikka veel tõrjuda keskustelu sel teemal. Ja mis kõige koledam, N Liidu okupatsioon ja eriti küüditamine poleks nii hästi õnnestunud, kui just oma maa rahvas poleks seda abistanud.
Soome Instituudi Eestis juht Martti Turtola kirjutas raamatu Konstantin Pätsist, mida Lennart Meri Helsingin Sanomates teravalt arvustas.
MARTTI TURTOLA: Suure venna mentaliteedist EP
Arvamus
TRENDING
