Markus Järvi -
8. aprill 2016
Keeleteadlane ja professor Mati Hint räägib Markus Järvile antud usutluses Eesti peamistest probleemidest, õigus- ja õiglusriigi toimimisest, kodumaisest demokraatiast ja selle kitsaskohtadest.

Markus Järvi: Mati, milline on Sinu hinnang Eesti demokraatia hetkeseisule?

Mati Hint: Kõhklev ja kahtlev. Põhjusi on mitu. Õigusriik ja õiglusriik ei toimi üksikisiku tasandil. Kui inimesel pole advokaadibüroo palkamise võimalust, siis on tal väga raske õigust nõuda ja õiglust saavutada.

Peale selle, kes on nõus oma elust viis aastat loovutama kohtus käimise peale, mis pealegi mingit positiivset või õiglast tulemust ei too? See on ressursi raiskamine! Selle peale ilmselt üldse ei mõeldagi, et millist raiskamist need tuhanded korrad nelja-viie aasta jooksul kohtus käimist endast kujutavad.

See, kuidas raisatakse inimeste energiat, hingejõudu, vastupanuvõimet, on minu meelest äärmiselt halb. Halb on, et inimeste aega ja positiivse töö võimalust ei hinnata kõrgemalt, kui seda, et nad formaaljuriidiliselt läheksid vaidlustesse, kus mitte väga jõukate inimeste relvastus ei saagi olla võrdne nende omaga, kellel on kõik materjaalsed võimalused palgata tippadvokaate ja mõjutada meediat.

MJ: Kas see ressurside ja aja raiskamise mentaliteet väljendub ka Eesti riigivalitsemises ja mitte ainult õigussfääris?

MH: Raiskamise mentaliteet on täiesti üldine. Jagan täielikult kliimamuutustele vastu seismise ideoloogiat ja neid meetmeid, mida eriti pärast Pariisi tippkohtumist kavatsetakse kliima soojenemise vastu ette võtta. Pidevalt lugeva inimesena arvan end olevat keskmiselt kursis sellega, missugune hädaoht ähvardab planeeti maa inimese poolt tekitatud kliimasoojenemise tõttu. Selle üks põhjusi on raiskamine.

Mis mõtet on hoida kokku CO2-te ühes kohas, kui samas lähen autoteenindusse ja selle asemel, et vahetada kaks-kolm kruvi, vahetatakse mul terved sõlmed. Nende tootmiseks on kulutatud nii ja nii palju energiat. Kogu majanduskasv on üles ehitatud raiskavale tarbimisele. Kui see ei muutu kokkuhoidlikuks, mõistlikuks ja südametunnistusega tarbimiseks, siis ei tule midagi välja ka kliimameetmetest.

Eesti riigi aparaat on nii tohutult suur, et kui ma võrdlen seda esimese vabariigi riigiaparaadiga, mis oli väga tõhus ja toimis, siis mingit võrdlust ei saagi olla. On lõpmata hulk peadirektoreid ja peaspetsialiste. Kõik on ainult pead. Ainult mida pole, on mõistus.

Soome lehtedes ilmuvad juba karikatuurid, kuidas Eesti otsib superpagulast. Pool aastat või rohkem töötab Eestis kümneid, kui mitte viis-kuuskümmend ametnikku selle nimel, et ette valmistada esimese pagulaspere saabumine Eestisse. Seda pagulasperet ei saabu, aga viis- või kuuskümmend inimest saavad riigipalka ja ma arvan, et mitte väga vähe. (Märkus: intervjuu on tehtud 2016. aasta jaanuaris, kui kvoodipagulasi polnud Eestisse veel saabunud, MJ)

See on midagi naeruväärset, kui ma võrdlen seda akadeemilise- või kultuurisfääriga, kus raha on nii vähe.

Samas kordan ka selles intervjuus, et Eesti riigi olemasolu ainus mõte, põhjendus ja õigustus on Eesti keele ja kultuuri eripära säilimine, mitte see naeruväärselt väike majandus, mis pealegi on suurel määral odavmüüdud välismaalastele.

MJ: Kas Eesti rahval on Sinu arvates piisavalt võimalusi osaleda riigi valitsemises ja mõjutada poliitilisi otsuseid?

MH: Eesti rahval ei ole võimalusi mõjutada poiitilisi protsesse, kuna meil pole otsedemokraatia võimalusi. On ainult valimised, milles on ka suurel osal inimestest kahtlused e-valimiste tõttu. E-valimised seavad inimesed olukorda, kus kõik valijad pole võrdsed. Minu ja ka väga paljude õigusteadlaste meelest on tegemist põhiseaduse paragrahvide rikkumisega.

Teine, vähemalt sama oluline otsedemokraatiat puudutav küsimus läheb tagasi kodanike valgustatuse juurde. Kordan ühe oma 30-40-ndate lemmiku, Eesti õigusteadlase Peeter Tarveli mõtet, et demokraatia toimib valgustatud valijate korral.

Eestis ei ole valijad valgustatud, vaid manipuleeritud. Valijatest on valgustatud üsna väike, eneseteadlik ja dissidentlik ehk teisitimõtlejalik osa. Ülejäänud alluvad meedia manipuleerimisele ja nad ei vasta Peeter Tarveli kriteeriumile.

Peeter Tarvel oli Eesti õigusteadlane, keda kiusasid taga nii natsid kui ka kommunistid pärast natsiokupatsiooni lõppu Stalini ajal. Tema viimased töökohad olid Siberi ülikoolides. Peeter Tarvel oli tõeline Eesti õigusteadusliku ja demokraatliku mõtteviisi märter.

MJ: Mida peaks tegema, et Eesti poliitiline kultuur võiks paraneda?

Vaja oleks luua alternatiivne meedia, mis oleks samade võimalustega kui peavoolumeedia. Alates 2003. aastast on Jüri Adamsi arvates Eesti opositsioonist järjepidevalt üle sõidetud, ent tuletaksin talle meelde, et Eesti opositsioonist on tegelikult järjepidevalt üle sõidetud 1992. aasta sügisest, kui Jüri Adams oli riigikogu liige ja koalitsioonis oli Isamaa, kes kordas väsimatult, et võitja võtab kõik. Võitja ei pea võtma kõike.

Kui Inglismaal on minu teada opositsiooni liider riigi kolmas mees, siis Eestis tehakse kõik opositsiooni hävitamiseks. See ongi Eesti demokraatiale minu meelest hukatuslik. Väga hästi tuli see välja, kui opositsiooni liidri Edgar Savisaare elu päästmiseks tegi Ameerikast või Kanadast kodumaale tagasi pöördunud tippkirurg riskantse operatsiooni just selle põhjendusega: opositsiooni liider on nii tähtis kogu riigile, et tuleb teha kõik, mis võimalik.

Kui kunagi peaks sattuma nii, et praegune opositsioon asub riiki juhtima, siis ma loodan, et ta ei hakka käituma samamoodi teerullimeetodil, et võitja võtab kõik ja hakkab kätte maksa.

MJ: Kas Sa toetad 1920. ja 1933. aasta põhiseadustes sätestatud otsedemokraatlike vahendite kasutuselevõttu?

MH: Jah, põhimõtteliselt küll, kuigi nende põhiseaduste rahvahääletuse kõik küljed ei ole mulle nii selged, et ma julgeksin ütelda, et ka tol ajal ei manipuleeritud valijate teadvusega.

Rahval peab olema võimalus algatada demokraatia elluviimist ja seda olukorras, kus algatust on võimalik valgustada ajakirjanduses ja meedia vahenditega nii, et valijad teaksid, mida nad valivad ja milleks nad valivad. Olukord, kus valitakse telenägusid ja neid, kes televiisori ekraanil ennast näitavad, sellel pole demokraatiaga minu arvates miskisugust pistmist.

Taasiseseisvunud Eesti esimene riigikogu, kus mina olin, oli kultuurne. Seal oli intelligentide osakaal erakordselt suur. Need olid need inimesed, kes reaalselt võtsid osa Eesti iseseisvuse ettevalmistamisest. Hiljem võeti see kõik üle parteitöötajate poolt poliittehnoloogia võtetega.

Kuidas poliittehnoloogia töötab, seda ma keeleteadlasena tunnen päris hästi – kuidas käib sildistamine ja kuidas toimub külge kleebitud siltide põhjal materdamine või glorifitseerimine. Sellel ei ole aga demokraatliku mehhanismiga mitte just palju ühist, eriti siis, kui vastukaalu võimalust ei ole.

Märkmed: