Olin Toronto Eesti Majas 17. oktoobril itaalia laulukooliga, Euroopas kuulsaks saanud Estonia ooperilaulja Mati Palmi kontserdil. (Vt. Eerik Purje arvustus „Kõrgetasemelist laulukunsti Eesti Maja lavalt“, EE # 43, 26.10.2007 – toim.)
Kavas oli neli ooperiaariat, üks operetiaaria ja 15 eesti rahvalaulu. Olen repertuaari valikus pettunud, meenutades eesti tenori Naan Põllu kunagist kontserti, mis koosnes enamasti rahvalauludest ja sai jaheda vastuvõtu. Plaksutati vaid viisakusest. Alles siis, kui Põld esitas lõpuks Ruggero Leoncavallo itaalia klassikasse kuuluva laulu „Mattinata“, sattus rahvas vaimustusse, hüüdes: „Laula veel! Laula veel!“ Publik jäi teda püsti seistes kuulama, aplaus ei tahtnud lõppeda seni, kuni laulja ütles: „Enam ei jõua!“
Ma ei taha sellega öelda, nagu oleksid eesti rahvalaulud halvad – nende hulgas on nii kurbi ja vaikseid, aga ka kõlavaid ja vaimustavaid. Need on omal kohal kooride ja solistide repertuaaris, aga kui lavale tuleb mõni kuulus laulja, tahame kuulda pigem klassikalisi laule ja ooperiaariaid.
Olin aga üllatunud ja vaimustatud sellest, kuidas Mati Palm esitas eesti rahvalaule. Kõik need kõlasid ja ilutsesid, voolates selge, puhta allikaveena ning tekitasid kuulajate seas tohutut vaimustust. Kuidas prof. Palm seda saavutas? Oma hääle oskusliku juhtimise ja tähelepanuväärse legatoga. Kuulajad võisid tajuda, kuidas Mati Palm juhtis oma hääle kindlalt sinna, kuhu ta soovis. Sama võime märgata ka Avo Kittaski esinemistes, kes samuti on itaalia häälekooliga.
Ehkki heliloojad „rikastavad“ oma teoseid portamento, picchetto, agility jt. muusikaliste terminitega, on legato nendest olulisim ja kõige sagedamini tarvitatavam. Portamento, mis tähendab sujuvat liikumist ühelt noodilt teisele, parimaks näiteks on Giuseppe Verdi ooperi „Trubaduur“ tenori aaria „Di Quella Pira“, mis sobib hästi hääle ja sõnadega.
Laulukunsti aluseks on õige hingamine. 1960.a. kutsuti Montreali McGilli Ülikooli muusikaosakonda, mis oli tol ajal Kanada üks mainekamaid muusikaõppeasutusi, Itaalia laulupedagoogid Edith ja Luciano Della Pegolla (vastavaltr sopran ja bariton). Nad treenisid üliõpilaskandidaate terve kuu ja otsustasid siis, keda nendest valida. Rõhutanud, et hääl on loomulik kingitus, mille ulatust, karakterit ja mahtu ei saa keegi muuta ilma seda rikkumata, jagas professor mitmeid soovitusi. Muuhulgas pidas ta legato omandamist üheks põhiliseks ja eriliseks õppeaineks.
Selle kunsti on täiuslikult omandanud ka Eesti ooperilaulja ja pedagoog prof. Mati Palm.