www.DELFI.ee
Endine Packardi tehas Detroitis
Foto: J. D. Pooley, AFP/Scanpix
Detroiti läbikukkumine võib olla ka Eesti tulevik, kui riik ei omanda mõningaid kriitilisi õppetunde.
Linna valesammude uurimine läbi paari viimase aastakümne võib pakkuda kasulikku pilguheitu Eestile, kuna Eesti on ja saab olema vastamisi sarnaste probleemidega. Vaadata Ühendriikide ühte kõige võimsamat linna nurjumas on tragöödia suurel skaalal. Detroiti elanikkond kahanes 1950. aasta 1,8 miljonilt inimeselt tänasele 700 000-le inimesele, samal ajal, kui Ameerika Ühendriigid kasvasid nii rahvastiku kui majanduse õitsengu poolest.
Nüüd on Detroit koduks kümnetele tuhandetele tühjadele hoonetele, 18 miljardi dollari suurusele võlale ja see on USA suurim pankroti välja kuulutanud linn. Nagu on meedias täheldatud, ei olnud Detroit mitte sissetungivate vägede või looduskatastroofi ohver, vaid hoopis majanduse ohver. Globaliseerumisjõud ja turumajandus võivad olla brutaalsed.
Detroit oli sõltuv vaid ühest tööstusharust. Nii USA autotööstuse kahanemine kui ka tööstuse kolimine Detroitist odavamatesse sihtkohtadesse riigi siseselt ja välismaale oli allakäigu alguseks, mis osutus linnale ületamatuks. Kui kadusid tööd, kadusid ka inimesed, kui inimesed lahkusid ja keegi ei tulnud nende asemele, jäid hooned tühjaks. See tõi kaasa maksutulu kahanemise ja kuritegevuse kasvu. Koos viletsa juhtimisega viis see Detroiti tänasesse seisu.
Detroiti suurejoonelise läbikukkumise üle mõtiskledes pean ma tahes-tahtmata mõtlema Eesti tulevikule. Nagu Detroitil 50ndatel, tundub Eesti jaoks kõik hetkel hästi minevat. Madal võlakoormus, võrdlemisi kõrge majanduskasv, Skype'i kodu ja e-valitsemise liider. Tundub, nagu Eesti oleks üks Euroopa majanduslikke kullakesi. Mõnede makromajanduse näitajate ja hea meediakajastuse taga on probleemid, millega valesti ümberkäimisel võib Eesti tulevikust saada Detroiti õudusunenägu.
Eesti jookseb tühjaks
Lõuna-Eesti maapiirkonnad (kust ma parajasti seda artiklit kirjutan) heidavad valgust Eesti ees seisvatele probleemidele. Siin me võime näha hüljatud hooneid nagu Detroitis: kodud, talud, tehased, poed, kino ja muu. Eesti kahanev rahvastik on siin kõige ilmsem. See on juba kahanenud 1,5 miljonilt alla 1,3 miljoni. Mõnedel hinnangutel elab Eestis 2050. aastaks ainult 750 000 inimest. Kõrge hukkumiste statistika koos madala sündivusega on ainult pool probleemist. Väljaränne on märgatavalt kõrgem kui sisseränne.
Eesti inimesed lahkuvad paremate võimaluste otsinguil välismaale, nagu põgenesid inimesed Detroitist äärelinnadesse ja teistesse osariikidesse. Kahanev ja vananev rahvastik võib olla laastav riigile, nii nagu see oli laastav Detroitile. Maksutulud vähenevad, kui töötavate inimeste arv väheneb, kulutused pensionitele ja tervisesüsteemile kasvavad koos pensionäride juurdetulemisega. Koolisüsteem on samuti surve all, sest koole on liiga palju ja lapsi pole piisavalt. Ilma tarkade poliitotsusteta on lõpptulemuseks katastroof.
Jagades nii mõndagi ühist Detroitiga, on Eesti siiski paremas seisus. Riigi majandus on mitmekesisem ja baseerub mitmel suurel tööstusel ühe asemel: turism, transiit ja logistika, IT, metsandus ja tootmine. Eesti pole rasketel aegadel ennast suurtesse võlgadesse laenanud, nagu Detroit on mitmel viimasel kümnendil teinud. Hoolimata mitmekesisest majandusest ja madalast võlakoormusest, ei peaks Eesti kergendatult hingama.
Põlevkivi on oluline osa Eesti majandusest, kuid see on räpane (kuigi mitte nii räpane kui varem) energiaallikas, mis ei pruugi olla kasutatav 30 aasta pärast. Metsandus võib kaotada oma konkurentsivõime palgatõusudega, kui riigid pöörduvad importimiseks odavamate kohtade poole, nagu Venemaa või Ukraina. See võib tunduda ebareaalne, aga samuti tundus 50ndatel ebareaalne Detroiti autotööstuse kahanemine. Eestit võib küll kiita suure laenamise tegematajätmises, kuid samal ajal olid just inimesed need, kes maksid kasinuse hinda. Hind, mis oleks talumatu tulevikus, kui ei minda targema poliitilise otsustamise teed.
Kindlakäeline riigi reformimine
Mida vajab Eesti Detroiti-stiilis läbipõrumise vältimiseks? Esiteks, peab Eesti võtma tõsiselt demograafilisi probleeme. Teiseks, Eesti vajab reforme, mis investeeriksid selle elanikesse, mis teeb Eesti majanduse elastsemaks majanduslike ja demograafiliste muudatuste tuules. Alustada saab haldusreformiga. Maapiirkondade kokkukuivamisega muutub naeruväärseks, et Eestis on üle 200 valla. Miks ei soovi Reformierakond vajaolevat reformi ette võtta?
Selleks on kaks põhjust. Esiteks asetab neoliberaalne ideoloogia vabaduse esikohale. Sellest lähtuvalt ei tohiks riik sundida valdu liituma, nad peaks ise valima oma tuleviku. Vabadus on suurepärane voorus, võib-olla kõige olulisem neist, kuid liiga palju voorust võib olla pahe. Selline häälestatus ei too kaasa mitte mingisugust mõtestatud reformi ja suunab Eestit Detroiti teele. Eesti vajab kohalike omavalitsuste haldusreformi rohkem, kui vallad vajavad vabadust. Teine põhjus, miks Reformierakond ei pruugi olla huvitatud reformi läbiviimisest, on poliitika. Nad ei soovi, et IRL saaks enda nimele tarviliku reformi teostamise. Kui see on tõsi, siis see on täpselt seda tüüpi vale juhtimine, mis viis Detroiti languseni.
Eesti peab investeerima oma inimestesse. See tähendab kolme asja. Eesti vajab rohkem töötavaid inimesi, ta peab hoidma töötajaid pikemalt tööturul ja ta vajab suurenenud produktiivsusega tööjõudu. Hetkel ei ole Eestil meetmeid, et julgustada inimesi siia jääma. Noortel inimestel on võimalik saada tasuta haridus ja siis lahkuda, et kasutada seda haridust Soomes. Immigratsiooniseadus on tõkestav (kuigi tänu hiljutisele muudatusele veidi leebem oskustöölistele ja spetsialistidele). Eesti peab leidma viise, et noori varem tööturule saada (kooliea algus 6. eluaastast näiteks) ja neid seal ka kauem hoida (pensioniea tõstmine). Riik peab nihkuma sellise tööstuse poole, mis püsib hoolimata globaliseerumise brutaalsusest ja Euroopa Liidu regulatsioonidest (rohkem transiiti ja logistikat, vähem põlevkivi).
Detroiti tõeline traagika on see, et Detroit ei pidanud ilmtingimata alla käima. Pittsburg, mõneti sarnane linn, on kenasti toime tulnud, hoolimata oma kahanevast konkurentsivõimest terasetööstuses. Soome sõltus Nokiast, aga hoolimata Nokia kokkutõmbumisest on Soome edasi hiilanud. Eesti võib edasi särada või langeda Detroiti kombel. See sõltub poliitika kõrvaleasetamisest ja tarkade reformide rakendamisest, mis võimaldaksid Eesti tööjõul hiilata. Detroiti tragöödia peaks olema äratuskõne Eestile, kuid hea uudis on see, et Eestil on täielik kontroll oma tuleviku üle.
