Eesti Kaitseväe sõdur Matti Tikovt.
Foto: perekonnaarhiivist
Foto: perekonnaarhiivist
Allpool avaldame kirjutised refereeritud tõlkena.
Lugu algab stseeniga, kus Matti õde Elena on tulnud Kanadast Pärnusse oma venda külastama ja koos sõidetakse ühte kohalikku pub'i. See on sõdurpoisi teine vaba nädalavahetus alates 12. juulist, mil ta astus Eesti Kaitseväkke. Ja õde pole Mattit mitu kuud näinud.
Noormehe möödunud kuud ja nädalad on kulgenud rivi- ja relvadrilli tähe all laagrites ja treeningutes. Ta on ka muutnud oma soengut — pikad juuksed on viimseni maha aetud.
Päris kindlasti pole Matti tavaline eesti noormees, sest enamus neist püüaksid ehk kaitseväes teenimist vältida. Matti rääkis, et tuli Eesti armeesse, kuna ei teadnud, mida oma eluga peale hakata ja ülikool teda ei tõmmanud. Isa Peter Tikovt soovitas siis pojal minna teenima Eesti Kaitseväkke. Matti isa ütleb, et see on parim nõuanne, mida ta iial kellelegi on andnud — kasutada unikaalset võimalust teenida 11 kuud Eesti armees, läbides seal põhi- ja eritreeningu. Isa on ka veendunud, et Matti avastab selle suhteliselt lühikese aja jooksul oma tegeliku „mina“ ja võimed, mis tulevikus võib suureks kasuks tulla.
Matti Tikovt koos oma õe Elenaga.
Foto: perekonnaarhiivist
Foto: perekonnaarhiivist
Õppimisest tüdinenud Matti otsustaski Eesti Kaitseväes võimed proovile panna ja samas ka oma juurtega lähemat tutvust teha. Eesti pass oli Matti piletiks — dokument, mille saamise õigus on kõigil Eesti vanavanemate lapselastel. Ja Eestisse ta läks!
Matti vanemad Ene ja Peter Tikovt on mõlemad Kanadas üles kasvanud, nende vanemad (Matti vanavanemad) saabusid Põhja-Ameerikasse pagulastena. Ehkki nad põgenesid kommunisimi eest, olid nad tugevalt klammerdunud oma isamaa külge. Matti ema Ene kasvas üles Montrealis ja isa Torontos. Nad kohtusid, tutvusid ja abiellusid — seda kõike tänu neid ühendavale eestlusele. Peale Matti on peres veel kaks last — tütar Elena (22) ja poeg Anton (26).
Matti peab oma emakeeleks eesti keelt ja ta on ka varem viibinud Eestis suvelaagris. Sealt sai ta väärtuslikke kogemusi ja leidis sõpru.
Matti on nüüd tänulik oma vanematele, kes kasvatasid teda eesti vaimus, aga ka ülalmainitud laagrile, kus nelja nädala vältel ei tohtinud keegi inglise keelt rääkida. Kord tabas üks õpetaja teda seda tegemast, järgnes karistus terve seeria kätekõverduste (push-ups) näol.
Karistused Eesti Kaitseväes on ebamugavamad — näiteks tuli tal kord puhtaks küürida iga viimane kui sentimeeter kõnniteed, kuna ta oli sellele sülitanud. Kätekõverdused on Mattile hakanud viimasel ajal isegi meeldima, ta on võimeline neid kahe minuti jooksul tegema 54 korda!
Matti peab füüsilist treeningut oluliseks ja näitab uhkusega oma viimastel kuudel paisunud muskleid, aga tunnistab, et ta polnud tegelikult valmis armees teenimiseks.
Igahommikune äratus on väeosas kell 6 ja sõdurpoisid peavad olema riides vaid 2 minutiga. Hommikusöögile eelneb 5-kilomeetrine jooks (saabastes!).
Hiljem tuleb viibida teoreetilistel õppustel, kus uuritakse relvade mehaanikat ja kuulatakse loenguid sellest, kuidas vastu pidada metsas ilma igasuguse varustuseta.
Matti on just läbinud testid, mis lubavad tal hakata treenima seersandiks. See polegi eriline üllatus, sest noormees on juba äratanud tähelepanu oma juhivõimetega. Rühmaülem Veeber Karu iseloomustab Matti Tikovti julge ja motiveeritud noormehena; mõistagi äratab ta huvi ka seetõttu, et on välismaalane, kes on pealegi tulnud vabatahtlikult Kanadast Eesti Kaitseväkke teenima, ja seetõttu teiste silmis osalt justnagu kangelane.
Ta on eesti meediaski tähelepanu äratanud. Hiljuti tegi Eesti Televisoon temaga intervjuu. Matti ise au ja kuulsust ei otsi. Vastupidi — ta on tagasihoidlik ja lahke noormees, mis peegeldus ka mainitud intervjuust.
Pika (6,3') ja hea välimusega noormehena satub ta kergesti tähelepanu keskpunkti; tal pole mingit probleemi sõprade leidmisega. Teenistuskaaslased viivad teda vahel oma kodudesse, kuna Matti perekond on ju nii kaugel — üle ookeani.
Mattil läheb Eestis väga hästi, aga sageli küsitakse, miks ta ikkagi Eestisse tuli, kui oleks ju võinud Kanada armeeski teenida.
Matti hinnangul on teenistus Kanada armees intensiivsem kui Eestis, kuna tegemist on vabatahtlikega. Pealegi nõutakse siin 3-aastast teenimist, milleks ta valmis polnud: „Kanada armee on rohkem karjäärile orienteeritud ja esitab suuremaid nõudmisi,“ teab Matti.
Siiani on tema jaoks suurimateks probleemideks olnud keelebarjäär ja range päevakord. Ehkki ta keel on funktsionaalne ja „ajab asja ära“, pole see ometi täiesti sorav. Kaitseväelaste päevakavas on aga kõik sekundi pealt paika pandud. Päeva ajal pole lubatud isegi korraks voodile toetuda.
Õnneks on laupäevad pisut „leebemad“. Siis sõidab väeossa kauplus-auto, kust saab midagi suupärast osta ja on aega ka ajalehe lugemiseks.
Matti Tikovti kapis on viimane Harry Potteri raamat, mille ta oli „läbi neelanud“ kuue päevaga, jäädes isegi öösel üles ja lugedes seda taskulambi valgel. Sellised väikesed asjad pakuvad rõõmu ja toovad vaheldust üksluisesse sõdriellu. Ja muidugi Kanadast tüdruksõbralt saabuvad pakid. Neiu pilt on samas kapis koos kirjade ja teiste fotodega.
„Ilma tüdrukute ja muusikata oli algul raske, aga nüüd olen ka sellega harjunud,“ räägib Matti ja ütleb, et mõnikord tahaks lubada endale luksust magada, kui just väsinud oled. Ta igatseb ka väga oma perekonna järele.
Kohtumine õega oli eriline sündmus — naer, hea tuju, rõõmsad kallistused ja ainult neile endile teadaolevad naljad.
Ehkki kohati tundub, nagu Matti elaks praegu justkui vanglas, kinnitab ta, et Eesti kaitseväes teenimine viimase kolme kuu jooksul on olnud talle täiskasvanuks kujunemise teel heaks kooliks.
Õe silmad täituvad lahkumishetkel pisaratega, ehkki ta mõistab, et ta „väike vend“ on jõudnud oma elus tähtsa verstapostini, ja ta jälgib, kuidas Matti kaob baraki väravate taha oma mundris, olles sõdur selle sõna parimas mõttes.