Max Jakobson esitab stiilinäite, kuidas selgitada Eesti minevikku ja saatust Euroopas, kus sellest veel liiga vähe teatakse.

On paljas juhus, et rahvusvahelise komisjoni aruanne Eesti okupeerimisest N Liidu poolt 1940–1941 ning riigi muutmisest nõukogude vabariigiks sai valmis just siis, kui Euroopa Liidu ja Venemaa valitsuste vahelistel läbirääkimistel partnerluslepingu uuendamise üle tõusis vaidlus Eesti ja Läti vene vähemuste küsimuses.
Kuid EL-i läbirääkijatel jätkus meelekindlust ning aprilli lõpul alla kirjutatud lepingus vene vähemusi ei mainita. Traagilise mineviku meenutused ei häirinud eestlaste pidurõõmu NATO ja EL-i liikmelisusest tuleneva turvalise tuleviku tähistamisel.

“N Liidu kuriteod ei ole Eestis mingi uudis. Igaüks on neist viimased 15 aastat saanud lugeda enam kui küllalt,” kirjutas mulle sõber Eestist. Peaminister Juhan Parts tõdes lõunasöögil komisjoni liikmetele, et aruannet 1940–1941. aasta sündmuste kohta vajatakse eeskätt Euroopa muude riikide elanike teavitamiseks eestlaste kannatustest. Väga üksikud tunnevad Eesti ajalugu.

Mullegi sai see ajalugu tuttavaks alles pärast seda, kui president Lennart Meri 1998. aastal kutsus mind juhtima rahvusvahelist komisjoni, mille ülesandeks oli uurida inimõiguste rikkumisi Eestis Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Komisjoni liikmeteks valis Meri ameeriklase, inglase, sakslase, taanlase ja venelase – aga mitte ühtki eestlast. See oli geniaalne lahendus, mis kindlustas selle, et komisjon pääses mööda eestlaste lahkarvamuste lahendamisest. Eesti pädevad uurijad edastasid komisjonile rohkesti materjale Eestis juhtunu kohta, aga järeldused on teinud komisjon, mille objektiivsust pole kuskil küsitavaks peetud.

Eesti saatus pitseeriti 23. augustil 1939, kui N Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop kirjutasid alla tuntud paktile. Septembri lõpus alistus Eesti riigi juhtkond, president Konstantin Päts ja ülemjuhataja kindral Laidoner – parlamentarism oli viis aastat varem kalevi alla pandud – N Liidu nõudmisele paigutada oma üksused Eesti territooriumil paiknevatesse sõjaväebaasidesse. Nende meelest oleks vastupanu olnud lootusetu ja nad uskusid, et varem või hiljem pöördub Saksamaa ida suunas ja Eesti saab jälle vabaks.

Eestlased saidki rahus elada kaheksa ja pool kuud. 16. juunil 1940 esitas Molotov ultimaatumi. Eesti pidi vahetama valitsuse ja lubama uusi armeeüksusi riiki. Mõne päevaga okupeerisid Eesti kuus jala-
väediviisi, soomukibrigaad ning laevastiku ja lennuväe üksused.

Kuid see oli alles algus. Leningradi parteiboss Andrei Ždanov – keda me Soomes õppisime tundma sügisel 1944 liitlaste järelevalvekomisjoni esimehena – saabus Punaarmee sabas Tallinna täitma Stalini plaani. Eestist polnud kavas teha vasallriiki, vaid kogu Eesti riik – ehitus, ühiskond, majandus, haridus, meedia, kultuuriasutused – kõik viidi vastavusse nõukogude süsteemiga. Kahe kuuga sai Eestist nõukogude vabariik, mis liideti NSVL-i liikmeks. Sama vapustus tabas Lätit ja Leedut.

Eesti rahvale läks see kalliks maksma: tuhandeid hukati, kümneid tuhandeid küüditati N Liidu vangilaagritesse, kus paljud hukkusid. Ohvriks langesid eeskätt need isikud ja ühiskonnagrupid, kes ei olnud valmis kohandama end nõukogude ideoloogiaga. Mitte ükski aade ei anna õigustust tuhandete süütute inimeste vangistamisele ja hukkamisele, nendib komisjoni raport. Põhivastutus inimsusvastaste kuritegude eest langeb N Liidu juhtidele, seega eelkõige Stalinile. Osa vastutusest jääb siiski nende eestlaste kanda, kes lõid kaasa N Liidu poliitika teostamisel. Nende hulka kuuluvad Eesti kompartei juhid.

Miks N Liidu juhtidel oli nii hirmus kiire muuta Balti riigid nõukogude vabariikideks? Ühe seletuse järgi tekitas Saksa armee ootamatu edu Lääne-Euroopas Moskvas hirmu, et Hitler võiks peagi Molotovi-Ribbentropi lepingu tühistada ning suunata löögi N Liidu pihta.

Balti riikide “sovetiseerimine” polnud siiski ainult kaitseabinõu Saksamaa rünnaku vastu. Baltimaad olid kubermangudeks jaotatult osa Venemaa impeeriumist 18. sajandi algusest Esimese maailmasõja lõpuni. Oma mälestustes uhkustab Molotov sellega, et Stalin ja tema tõid Baltikumi tagasi sinna, kuhu see kuulub. Tema arusaamades sulandusid traditsiooniline vene imperialism ja kommunistliku ideoloogia levitamine.

Minevik koormab tänase päevani Eesti suhteid Venemaaga. Moskva tige suhtumine Eestisse, nagu ka Lätisse, avaldub muu hulgas selles, et Venemaa ei ratifitseeri läbirääkimistel valmis tehtud piirilepingut. Venemaa nõuab ka Eesti ja Läti vene vähemuste olukorra parandamist, ehkki EL-i eksperdid on tunnistanud, et vähemustega on kõik korras.

Olen kohtunud haritud venelastega, kes täiesti siiralt usuvad, et Balti riigid liitusid N Liiduga omal soovil. Nüüdisvenelased vaevalt üldse teavad neist õudustest, mida Balti rahvad läbi elasid.

Praegustes oludes ei pea eestlased siiski pöörduma NATO või USA poole oma olukorra kindlustamiseks. Liikmelisus EL-is on juba asja otsustanud. President Vladimir Putini poliitika eeldab tema enda sõnul “ulatuslikku lähenemist ning reaalset ühinemist Euroopaga”.

Max Jakobson, julgeolekuanalüütik

Tõlgitud autori ja väljaande loal ajalehest Helsingin Sanomat

Märkmed: