Nüüd aga on Jakobson saanud hakkama suurteosega, mille sisuks arveteõiendamine 20. sajandiga. Teose I osa ilmus 1999. a. ja III osa „Arve sulgemine“ (Tilinpäätös) nüüd.
Jakobsoni-taolist säravat maailmameest ja kirjutajat, kellel on ajaloosündmustele heita tundlik ja terane pilt, annab Soomest otsida. Iga tema raamatu peatükk avab lugejale maailmapildist mingi uue nüansi, puudutagu see siis Iisraeli ja araablaste suhteid, perestroika analüüsi või Baltimaade iseseisvumist.
Värskes teoses õiendabki juudi taustaga Jakobson muuhulgas arveid Eesti ja Soome suhete vallas, leides, et suure venna hoiak Eesti suhtes on olnud pigem poliitiline, kasvades välja soomlaste valest N. Liidu positsiooni hindamisest.
Kekkoneni eestikeelse kõne varjus ametlik eitus
Jakobson kirjutab, et president Kekkonen tegi küll 1964. a. visiidi Eestisse ja pidas eestikeelse kõne, kuid keelas soomlastel pärast visiiti kõik suhted pagulaseestlastega. „On arusaadav, et väliseestlaste keskustes suhtuti Kekkoneni visiiti Eestisse eitavalt. Seda peeti Eesti okupeerimise ametlikuks tunnustamiseks.
Kekkoneni nähti Kremli asjamehena, kes pidi tõestama, et eestlastel on kasulikum oma iseseisvumislootustest loobuda.“ Kirjutaja möönab, et sellisena nähti Kekkoneni tegevust ka Saksa, Rootsi ja Soomegi ajakirjanduses.
Jakobsoni enda suhted Eesti ja eestlastega taaselustusid 10. aprillil 1987 Lennart Meri telefonikõnega ja kohtumiseks tehtud ettepanekuga. Merist sai Jakobsonile visiitkaart Eestisse. „Meril oli kosmopoliitne kasvatus ja sügav isamaalisus,“ kirjutab Jakobson. Meri tegi Jakobsonile ettepaneku luua Soomes instituut või selts, mis hakkaks ajama Eesti iseseisvumistaotlusi.
Eestil polnud mingeid võimalusi end kaitsta
Jakobson meenutab samas oma koolipoisiaega, kui ta 1939. a. Haapsalus oli ja imetles eestlastest eakaaslaste suurepärast vene ja saksa keele oskust ning Eesti vilgast kultuurielu. 1943. a., kui Jakobson teenis sõjaväes, kohtus ta eesti vabatahtlikega, kes lahkusid 1944. a. Soomest, et päästa Eesti Punaarmee käest.
Jakobson püüab raamatus mõista ka president Pätsi tegevust ja tema väidetavat koostööd Venemaaga. „Pätsist võib aru saada. Eestil polnud mingeid võimalusi end kaitsta, nii nagu Soomel oli Talvesõjas. Me saime Rootsilt materiaalset toetust ning Inglismaa ja Prantsusmaa abipakkumine mõjutas ilmselt Stalini otsust sõja lõpetamiseks.“
Jakobsoni meelest lootis Päts toona, et Molotovi Ribbentropi kokkulepe oli vaid Hitleri ajutine järeleandmine venelastele ja et hiljem tungivad sakslased itta ja vabastavad Baltimaad. „1941. aastal sakslased tulidki, kuid mitte vabastajatena, vaid selleks, et liita Baltimaad Suur-Saksa maakonnaks.“
Eesti metsavennad tegelikud kangelased
Jakobsoni raamatus saavad sangarirolli eesti metsavennad, kes uskusid Inglismaalt tulevat propagandat peatsest abist ja osutasid kuni viimase hetkeni lootusetut vastupanu nõukogude korrale.
Hilisemast ajast puudutab Jakobson Koivistot ja Rüütlit. Jakobson räägib oma raamatus, et 1980. aastate lõpul alanud Eesti iseseisvumispürgimusi võidi president Koivisto nägemuse järgi toetada vaid N. Liidu heakskiidu piirides. „Presidendi nägemusele heidab valgust tema jutuajamine Eesti Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütliga.
Koivisto soovitab Rüütlil otsida vihavaenlasi kaugelt ja sõpru lähedalt ning kinnitab, et Nõukogude Liit on meie hea naaber, mitte vaenlane, nagu Eesti arvab.“ Jakobson lisab irooniliselt, et Rüütlilgi oli hea naaber Vene Föderatsiooni presidendi Boris Jeltsini näol, kelle tegevuse tulemusel Eesti iseseisvus.
Järgnenud aja kohta kuulutab Jakobson, et uuestisündinud Eesti Vabariigi presidendina sooritas Lennart Meri kahe ametiaja jooksul 1991–2001 ainulaadse suhtekujunduskampaania, et teha Eesti tuntuks Euroopas ja USAs. Meri oskas paari huvitava lausega haarata rahvusvahelise publiku huvi.
Ühe ühise lennureisi ajal Berliinist Helsingisse seletas Lennart Meri Max Jakobsonile oma plaani luua Eestisse rahvusvaheline komisjon, uurimaks inimsusvastaseid kuritegusid.
„Eesti raske ja julma mineviku erapooletu selgitamine on vältimatu nii ühiskondliku ühtsuse tagamiseks kui ka rahvusvahelise positsiooni tugevdamiseks,“ meenutab Jakobson Meri põhjendusi sellise komisjoni vajalikkusest, lisades, et eestlaste arusaamised lähiminevikust põhinevad nii Nõukogude kui ka natsi-Saksa propagandal.
Jakobsoni meelest oli idee hea, sest asjade selgitamine hajutaks Eesti-vastaseid eelarvamusi, mida Nõukogude propaganda ja KGB olid maailmas levitanud. Meri palus Jakobsoni selle komisjoni esimeheks.
Komisjoni töö jaotati kolme ossa: N. Liidu okupatsioon 1940–41, Saksa okupatsioon 1941–44 ning N. Liidu võim aastast 1944. Jakobson kirjutab, et kõigepealt alustati Saksa okupatsiooni uurimisega.
Põhjenduseks oli see, et materjalid sellest ajast olid kergemini saadaval ja ka asjaolu, et Lääs oli sellest perioodist rohkem huvitatud. „Kui me oleksime alustanud Nõukogude okupatsiooni uurimisega, siis oleks meid süüdistatud, et tahame natsikuriteod maha vaikida,“ tõdeb Jakobson.
Esimese osa uurimisega saadi lõpule 2001. a. alguses ja seda saab lugeda komisjoni koduleheküljelt www.historycommission.ee.
Oma raamatus kirjutab aga Jakobson Saksa okupatsiooni aegsetest inimsusvastastest kuritegudest järgmiselt.
Ta tõdeb, et komisjonil on ees veel raskem ülesanne – selgitada välja need kuriteod, mis tehti Nõukogude okupatsiooni ajal. Ta ei unusta osutamast kaastunnet ka neile eesti noortele, kes jäid KGB-le jalgu 1980-ndatel ja kelle kogemused olid traagilised.
„Stalini aja küüditamised ja mõrvad on teada, kuid komisjon peab suutma hinnata õiglaselt ja empaatiliselt väikse rahva elu selles sundolukorras, milles see pidi 50 aastat elama,“ ütleb Jakobson oma raamatu peatükis Eestist, milles ka soomlastele valgustatakse empaatiliselt okupeeritud Eesti traagilist tausta.
(ilmunud 29. septembri Eesti Päevalehes)