„Tere tulemast,“ ütles koolikomitee esinaine Elle Rosenberg teisipäeva, 23. veebruari õhtul toimunud aktusel kõigile täienduskooli õpilastele, vanematele ja kooli sõpradele. Eesti Vabariik tähistab väärikat 92. aastapäeva, aga ka meie kool siin võõrsil käib uskumatuna tunduvat 60. aastat. Meil on kõigil tänasel päeval põhjust uhkust tunda nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku üle. Tänasel aktusel on põhjust tänada kõiki, kes on aidanud alustada, kujundada ja hoida Eesti riiki, aga ka kõiki neid inimesi ja organisatsioone, kelleta poleks meie eesti täienduskooli. Elle Rosenberg lõpetas oma sõnavõtu õnnesoovidega Eesti riigile ja rahvale suure pidupäeva puhul.
„Me kõik teame, miks oleme siin ja mitte klassides,“ ütles peale tervitussõnu aktusekõneleja Marcus Kolga T.E.S. Täienduskooli perele Eesti Maja suures saalis. Meie maa ja rahvas on läbi käinud pika tee, et jõuda Eesti Vabariigi 92. sünnipäevani. Seljataha on jäänud orjusaeg, Vabadussõda, okupatsioonid, küüditamine. Kõigile raskustele ja üleelamistele vaatamata või selle kiuste, on siiski alles meie keel ja kultuur. Ka siin Torontos, mille elanikkonnaga võrreldes on Eesti elanike arv vaid neljandik. Siin, kus perekonna suvila on tihti nii mitme tunni autosõidu kaugusel, kui sõit Eesti ühest otsast teise. Siin, kus on kerge kaotada oma kultuuri, hoitakse edasi eesti meelt ja keelt. Eestlased on nagu kuulumine klubisse, nagu elamine väikeses ühiskonnas, mille liikmeks olemine on suur õnn. Marcus Kolga tuletas publikule meelde ka Eesti Sihtkapitali Kanadas Lia Hessi sõnumit eestlastele: „Ära väsi!“ Lapsevanemana oma lapse eesti lasteaeda, kooli ja teistesse tegevustesse toomine on raske, väsitav ja aeganõudev. Aga see kõik tasub vaeva, sest eesti ühiskond on nagu hea sõber või hea tervis, mille olemasolu me võtame loomulikuna. Neid oskame hinnata alles siis, kui jääme neist ilma.
Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamisel ei unustata iial neid, kes on andnud kalleima – elu – selle nimel, et meie riik oleks olemas ja püsiks. Lõpuklassi õpilased Kenni ja Sonja Dobson süütasid mälestusküünlad langenute mälestuseks ja samal ajal esitas kooli lauluõpetaja Heli Tenno Kaire Hartley klaverisaatel sobiva soololaulu, mida publik kuulas püstiseistes.
Keelekümbluse A klassi õpilased Kirsten Saarna, Julius Jalakas ja Erik Kreem esitasid peast Leelo Tungla luuletuse „Iga lapse isamaa“, millest sai selgeks, et iga lapse kodumaa algab kodust ja kalleim aare on emakeel. Emakeele 4. klass luges päevakohase „Minu kodumaa“. Aktuse kava lõpetas koolikoor. Lauldi R. Eespere „Ärkamisaeg“, (solistid Mette Männama ja Kariina Järve), A. Mattiiseni „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ (solist Juhani Eistrat) – sellele said kõik refrääni kaasa laulda ning seda ka entusiastlikult tehti – ning viimaseks P. Kopvillemi „Eesti, mu isamaa“, millest on kujunenud ka koolide moto.
Koolijuhataja Liisa Soots tänas kõiki osalejaid ja esinejaid ning pärast hümni laulmist ja lipu väljaviimist kogunesid õpilased klassidesse, kus jätkus õhtu Eesti sünnipäeva meeleolus, millele aitas kaasa sümboolne sünnipäevakook – sel korral õpilastele pakutud vahukoorekuklite kujul.
Me teame, miks oleme siin
Eestlased Kanadas | 26 Feb 2010 | K.Eesti Elu
Eestlased Kanadas
TRENDING
