Ka vappide kujundamisega on kaasnenud vanad tavad. Kui vaatame Eesti riigi vappi, siis sellel on esitatud kolm lõvi — kuid heraldiliselt on neid nimetatud leopardideks. Siin taas aastasadu tagasi ulatuvasse koodi — kui lõvi vaatab otse ette nagu näiteks Inglise vapil, siis seda esitust nimetatakse lõviks. Kui aga lõvi vaatab vapilt vastu nagu Eesti vapil, siis seda nimetati leopardiks. Meile tänapäevaselt tuntud loom leopard oli tollal tundmatu.
Heraldilised mõisted kui väärtused on teatud osas kandunud üle ka medalitele. Kuigi vanemad ning tihti väga kõrgelt hinnatud medalid nagu näiteks Inglise kõrgeim vapruse tunnustus Victoria Rist on suhteliselt lihtne — Malta rist, millel inglise lõvi ja kroon. Lint on tumepunane. Kanada margikogujad mäletavad kindlasti 49-sendiseid postmarke, millel Victoria Rist.
Eesti Vabadussõda toetanud Inglise laevastiku meeskonnast tunnustati Soome lahes vaenlase vastu ülesnäidatud vapruse eest kolme mereväelast Victoria Ristiga. See oli erakordselt rohke annetus ühele lahingutandrile.
Medalite vajadus tuli ka esile meie pagulasaastatel, et tunnustada tegijaid. Nii näiteks võttis Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus 1970. aastal kasutusele Eesti Vabadusvõitlejate Teeneteristi kolmes järgus — I, II ja III. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas võttis kasutusele oma teenetemärgi (medali) kahes järgus aastal 1981.
Vanimaks nüüdselt välis-Eestis kasutusel olevatest märkidest on skautluses ja gaidluses rakendatud skaudi-gaidisõbra teenetemärk Tammetäht kahes astmes, aastast 1958. Skautjuhi teenetemärk Põhjatäht kolmes astmes võeti kasutusele 1960. aastal ning gaidjuhi teenetemärk Põhjatäht ka kolmes astmes aastal 1974.
Kuigi skautide ja gaidide teenetemärgid on samanimelised — Põhjatäht, on need siiski kaks erinevat medalit. Küll on aga skaudi-gaidisõbra teenetemärk ühine mõlemale.
Tähelepanuvääriv on, et mõlemad teenetemärgid on võrdselt kasutusel Eestis sealsete skaut- ja gaid-keskorganisatsioonide poolt kui ka välis-Eesti skautide ja gaidide poolt. On ainulaadne, et nii Eestis kui välis-Eestis tegutsevad neli iseseisvat organisatsiooni on suutnud rakendada ühised võrdsed teenetemärgid. Ka on omaks võetud, et omavahel on need märgid võrdsustatud, vaatamata sellele, kelle poolt need on välja antud. Nii on olnud juhuseid, kus näiteks naissoost juht liigub kas skautlusest gaidlusse või vastupidi. Varemalt välja teenitud näiteks Põhjatähe III järgule on siiski Põhjatähe II järk, vaatamata, kes selle annetas.
Kui pagulasskautlus kaalus Põhjatähe loomist, oli ka arutusel, kas meie ei peaks taas kasutusele võtma ülemaailmselt tunnustatud skautluse kõrgeimat tunnustust — Hõbe Hunti. Seda olid teinud mitmed teised pagulasskautide keskorganisatsioonid. Eesti skautlus asus seisukohale: meie sihiks on säilitada eesti skautlus võõrsil ja toetada skautluse taastamist Eestis. Ka oleme pidanud õigeks, et sellise kõrge tunnustuse annetamine kuuluks Eestis tegutsevale skautliikumisele.
Huvitav on skautide maailmaorganisatsiooni kõrgeima tunnustuse — Pronks Rebase — üleandmine, mis harilikult toimub skautide maailmakonverentsil. Seda teostab üks maailmakomitee liige, kes ise omab Pronks Rebase tunnustuse. Tavaks on olnud, et üleandmisele kogunevad kõik kohalolevad Pronks Rebase medali kandjad. Skautluse omapäraks on, et selle medali kõrgema astme — Hõbe Rebase — annetamise õigus on riiklikul skautmaleval teises riigis tegutsevale skautjuhile, kellel on eriliselt kõrged teened annetavas skautmalevas. Kuni tänaseni ei ole eesti skautlus annetanud Hõbe Rebase medalit.
Peatselt tähistab eesti skautlus oma 100. tegevusaastat. Nende aastate jooksul on skautluse kõrgeimat teenetemärki — Hõbe Hunt — välja antud kuuele eestlasele. Kolmel korral on see tunnustus antud eesti skautide poolt.