Päris hea, et lugu 36. Eesti politseipataljoni jälgede otsimisest jäi jaanipäevaeelses kiiruses suvel vaatamata. Võimalik, et siis jäänuks kõrvu kõigepealt kergendusttoov sõnum «Valgevenes eestlasi ei mäletata» ja 30 aastat sõjaajalugu (eriti Saksa väejuhatuse alluvuses Valgevenes tegutsenud üksuste tegevust) uurinud ajaloolase Aleksei Litvini kinnitus: dokumentide põhjal ei saa kinnitada, et eestlased võtsid augustis 1942 osa karistusoperatsioonidest.
Kui emotsionaalne pinge maandatud, tuleb tunnustada saate autorite oskust hoiduda erapoolikkusest. Tõsise tahtmise korral võiks ju norida, et mäng kippus kangesti ühte väravasse, see tähendab, et kaamera ees kõnelesid peamiselt Novogrudoki elanikud, kes eestlasi kas üldse ei mäletanud või oli neil öelda vaid häid sõnu. Vastukaalu pakkus vaid Simon Wiesenthali keskuse Iisraeli direktor Efraim Zuroff, ja temagi mitte isiklike mälestustega. Ja välismaal elav Idel Kagan, kes märkis, et vähemasti juutide sorteerimise juures viibisid ka välismaalased, kas eestlased, lätlased või leedulased.

Paraku on nii, et kaamera ette kõnelema saab vaid inimesi, kes on nõus rääkima ja kellel on midagi öelda.

Intervjuusid siduvat vaheteksti kuulates meenus Valdo Pant - sama kiretu, kuid ühtlasi mõjus toon. Hästi toetasid teksti poole sajandi taguste sündmuste tutvustamise taustaks mustvalged pildid, mis muljet hakkimata sujuvalt värvipilti sulasid. Kuid saates kõnelejate nimed võinuks ekraanil püsida pisut kauem.

Kui kunagi selgub, et eestlased tõepoolest mitte mingil juhul ei osalenud (või tõesti osalesid) 1942. aastal Valgevenes Novogrudoki juutide tapmises, on hea, et see saade on olemas, sest see aitab mäletada inimestele osaks saanud ülekohut. Viha õhutamata.

Märkmed: