Kindralmajor H. Brede – tapeti 1942 Norilskis; kindralmajor N. Helk – tapeti 1941 Tallinnas; kindralmajor A. Jaakson – tapeti 1942 Kirovi oblastis; kindralmajor-meedik V. Jervan tapeti 1942 Tšeljabinskis; kindralmajor G. Jonson suri 1942 Tšeljabinski vangilaagris; kindralmajor A. Kasekamp suri 1942 Saraatovi oblasti vangilaagris; kindralmajor H. Kauler tapeti 1942 Norilski lähedal; kindralmajor J. Kruus tapeti 1942 Moskvas; kindralmajor H. Kurvits tapeti 1942 Sosva vangilaagris; kindral J. Laidoner suri 1953 Vladimiri vanglas; kindralmajor A. Larka suri 1942 Kirovi oblastis; kindralmajor-meedik H. Leesment suri 1944 Tallinnas; kindralleitnant P.-A. Lill suri 1942 Sverdlovski vanglas; kindralmajor J. Maide tapeti 1945 Moskvas; kindralmajor J. Orasmaa suri 1943 Kirovi vanglas; kontradmiral J. Pitka suri väidetavalt lahingus 1944 Eestis; kindralmajor A. V. Pulk suri merel 1941 N. Liidu poolt arreteerituna; kindralleitnant N. Reek tapeti 1942 Solikamski vangilaagris; kindralmajor R. Reiman suri 1946 Tallinnas; kindralmajor T. Rotberg suri 1953 Taiseti vangilaagris; kontradmiral A. E. von Salza suri 1946 Butorka vanglas; kindralmajor J. Soots tapeti 1942 Ussolje vangilaagris; kindralmajor O. Ternbeck tapeti 1941 Tallinnas; kindralmajor A. Traksmaa tapeti 1942 Gorelniki vangilaagris; kindralmajor A. Tõnisson tapeti 1941 Tallinnas; kindralmajor J. Tõrvand suri 1942 Vjatka vangilaagris.

Ülaltoodud loetelu näitab, et eesti kindralite-admiralide surm on olnud peaaegu täies ulatuses vägivaldne, N. Liidu haardes. Seda korraldas N. Venemaa, teades et rahvaste allutamise kõige kiirem ja lihtsam tee on jätta rahvas ilma oma juhtidest ja juhtimisest. Esimese löögina kehtib see muidugi riigikaitse struktuuride kohta. Samaaegselt ka Eesti Vabariigi tsiviiljuhtkonna ja intelligentsi vastu.

Mõned ohvitserid arreteeriti juba nõukogude võimu illegaalsel kehtestamisel 1940. Suur osa võeti kinni 14. juuni 1941 suurküüditamise laines väeosadest, kodudest, tänavatel ja raudteejaamades. Ei osanud igaüks arvata, et enamus neist olid määratud piinarikkale hääbumisele või hukkamisele põhjas asunud surmalaagrites.

Mitmetele oli ette nähtud sõjatribunali istungid. Eesti ohvitserid mõisteti süüdi väga kitsa küsimusteringi alusel. Kõik, kes Esimese maailmasõja ajal ei astunud punaarmeesse, kes olid osa võtnud Eesti vabadussõjast, kes olid olnud Kaitseliidus, Vabadussõjaliste ühenduses või Isamaaliidus või teeninud 1924. a. punaste riigipöördekatse ajal sõjaväes, kes olevat nõukogude korda halvustanud või lääneriike kiitnud.

Need, keda tribunal jättis ellu, määrati aastateks sunnitööle. Laagriaastad tegid ülejäänud töö. Nälg, haigused, lumetormid, sügavpakane aitas hukata enamuse laagrites olnud Eesti sõjaväelastest.

On vaieldav, kui suure panuse eestlased on andnud meie langenud sõjameeste mälestuste jäädvustamisele. Oleme mõnikord süüdanud küünlaid hukkunute mälestuseks, aga harva on olnud võimalusi meenutada nende isiklikku omapära – nende töökust, huumorimeelt, optimismi või pessimismi, abivalmidust, heatahtlikkust jne. Selliseid omadusi saavad edasi anda ainult lahkunu lähedased.

Järgmine EKN-i poolt korraldatud „MEEL JA MÄLU“ keskendub just laste mälestustele oma isadest. “Isade auks” kaudu tuuakse hukatud kindralmajor August A. Kasekamp, kolonelleitnant Jaan Lepp ja major Oskar Eduard Randmaa omaste poolt eredalt esile. Esitatakse iseloomustusi elavast dr. Jaak Taul-ist, Inglismaa E.E.L.K. kauaaegne pastor ja praost, kes pühitses käesoleval aastal oma 100. sünnipäeva ning pälvis Kaitseliidu II klassi Valgeristi ja kes oli asukohamaal tihedalt seotud välisvõitlusega ning keda hoiti nõukogude võimu propaganda sihikul.

Kõik on teretulnud „MEEL JA MÄLU“ koosviibimisele pühapäeval, 20. novembril, Toronto Eesti Majas kell 13.00.
Eestlaste Kesknõukogu Kanadas - LL

Märkmed: