Paljud vaatlejad ja kommentaatorid nimetasid seda päeva Ukraina tõelise iseseisvuse esimeseks päevaks, millele pandi alus 26. detsembril 2004 toimunud valimistega ja enne seda nädalaid kestnud veretu „oranzhi revolutsiooniga“, kus osalesid sajad tuhanded meeleavaldajad.
Võime vaid kujutleda, kui raske on Venemaal selle uue poliitilise reaalsusega leppida ja tunnustada Ukraina rahvuslike jõudude võitu. Tõesti, asjad ei arenenud seekord Kremli jaoks sugugi soodsalt ega nende kavade kohaselt.
Vastse presidendi esmaspäevane visiit Venemaale ja kohtumine president Vladimir Putiniga pidi aitama aedu ja sildu parandada. Toetas ju president Putin avalikult Jushtshenko vastaskandidaati Viktor Janukovitshit, kes siiani pole oma shokist ja kaotusvalust üle saanud.
48 miljoni elanikuga Ukraina lahkus otsustavalt Moskva mõju alt ja läks oma teed, vaadates juba optimistlikult tulevikku ja lootes peatselt pääseda Euroopa Liitu. Seda soovi toetavad paljud demokraatlikud riigid ja poliitikud, k.a. Eesti peaminister Juhan Parts (vt. uudis teisal tänases lehes). Ja miks mitte — silmapiiril terendab ehk pääs NATO-ssegi?
Nagu pealkirjas öeldud, on nüüd meeleavaldused ja peod läbi, president Jushtshenkot ja tema meeskonda ootavad ees keerulised ülesanded.
Eriti raskeks probleemiks on Jushtshenko jaoks Ukraina lõhenenud ühiskonna liitmine, rääkimata tohutusuurest vene ühiskonna integreerimisest.
Siiski kõlavad praegu vaid positiivsed toonid läänekaarest, seda eriti USA ja Euroopa Liidu suunalt. Teisipäeval sõitis president Jushtshenko Strasbourgi, et seal kohtuda tipp-poliitikutega ja alustada ettevalmistusi Ukraina koostööks lääneriikidega.
Rootsi on lubanud heldekäeliselt tõsta Ukrainale antava abi kahekordseks. Ukraina on korraga avastanud, et tal on palju sõpru!