Ka tõik, et Ameerika valitsus paljusid suurpanku ja Wall Streeti firmasid oma rahalise panusega pankrotist päästsid, tekitab meelehärmi, sest valitsusel jätkus tohutult raha nende päästmiseks, aga töötutele töökohtade loomiseks mitte. Selline valitsuse sekkumine majandusesse takistab kapitalismi puhastusprotsessi, mis nõrkadel või praegusel juhul ebaausatel firmadel, lubab pankrotti minna ja kaduda, et ruumi teha tugevatele ja parematele firmadele. See valitsuse poolt päästmiseks antud raha läks ka ebaausate inimeste taskutesse, keda peaks hoopis karistatama. See, et valitsuse bürokraat ja mitte turg otsustab, millised firmad ellu jäävad ja millised mitte, on iseenesest ebaefektiivne, meenutades kommunistlikku keskset majanduslikku planeerimist, mille läbikukkumist Nõukogude Liit nii põhjalikult on näidanud ja mida praegu kommunistlik Hiina, kes osaliselt turumajandusele üle on läinud, samuti kinnitab.
Meeleavaldajad on väga kirju seltskond. Paljud on töötud, nii töölised kui äsja ülikooli lõpetanud tudengid, on ametiühingute liikmeid, marksiste ja on neid, kes täpselt ei teagi, miks nad seal on. Kahtlemata on ametiühingud selle taga, nagu on ka multimiljardär George Soros, kes kapitalistlikus ühiskonnas on omale rahaturul spekuleerimisega miljardeid teeninud ja kes meeleavaldajaid rahaliselt toetab. Temale kapitalistlik ühiskond aga sugugi ei meeldi. Ka kommunistid, kes ikka maailmavallutamisest unistavad, on seal tegevuses. Üldiselt ollakse lärmakad, kasimata ja ümbrust reostavad. Õnneks palju vägivalda pole olnud, kuigi paljusid on arreteeritud.
See olukord toob kaasa riski, et mõni totalitaarse maailmavaatega grupp, nagu kommunistid, propaganda, agitatsiooni ja vägivallaga võimu haaravad, kasutades ära masside teadmatust riikide tegelikust rahalisest olukorrast ja kuidas õigeid lahendusi leida. Loodame, et leidub ausaid demokraatlikke rahvajuhte, kel on julgust praktilisi ja ausaid lahendusi leida!