PLAKAT:
Mõnus ettekujutus sellest 1929. a. mardilaupäeval peetud näokattepeost tekib tänu trükis jäädvustatud reklaamitavatele detailideLE. Katkust polnud siis haisugi. Õhus lehvis hoopis mitteäratundmise põnevus ja kahtlemata ka Rooma armastusjumala Amori vaim. Müürileht rõõmustab tänapäeva lugejaid ja unistajaid Järva-Jaani Tuletõrjemuuseumis. Foto: Maarin Ektermann
„Pidu katku ajal“ on kõnekäänd, mida kasutatakse kohatul ajal pidutsemise puhul. 91 aastat tagasi peetud pidu oli täiesti sobival ajal, mardilaupäeval. Kui seda lõbusat maskipidu tuua tänapäeva ja praegusesse olukorda, tibake teistsuguste maskidega võiks öelda, et peaksime pidu katku ajal. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et katk on „mitme vormina esinev äge inimeste ja loomade epideemiline nakkushaigus (levinud eriti varasemail aegadel)“.
Väljenduse tähendus ja võimalikud kasutusvõimalused on päris endastmõistetavad, aga seda ma küll varem ei teadnud, et Puškin kirjutas sellenimelise näidendi 100 aastat enne toda lõbusat näokattepidu aastal 1830, kui ta ise Venemaal kooleraepideemia karantiinis viibis. „See (karantiin) oli tema loomingu jaoks väga produktiivne ja kasulik aeg,“ ütles Mihhail Lotman Vaba Akadeemia vene kultuuriloo kursuse kaugõppeloengus uuel karantiiniajal läinud aprillis. Videoülekannet loengust vahendas Postimees ja seda saab praegugi vaadata. Haigus jõudis mõistagi ka Eestisse: „1830ndate alguses, mil maailmas möllas juba teine kooleraepideemia, suri Eestis koolerasse üle 700 inimese, 1840ndatel veel üle 2200, 1850. aastatel pisut alla 700 inimese.“ (Delfi Forte teadusartikkel 29.09.2010)
Veel kaugemale minevikku sööstes jõuame ajastusse, mis Puškinit kõige konkreetsemalt Tallinnaga seob. Nimelt oli Aleksander Puškini emapoolne vanaisa Ibrahim Hannibal aafrika päritolu Prantsusmaa ja Venemaa sõjaväelane, ühtlasi ka „Peeter I protežee“, soosik, ning Tallinna ülemkomandant, kes aastatel 1742–1752 elas Tallinna komandandimajas Toompea tänava ja Falgi tee nurgal (Toompea 1). Barokkstiilis maja fassaadil on ka vastav mälestustahvel.
Aga tagasi Kuksema külla! Müürilehe kogu tekst on järgmine, kirjapilt muutmata: Kuksema Vabatahtlik Tuletõrje Ühing korraldab Mardi laupäeval 9. novembril s.a. Kuksema vallamajas, Valasti algkooli ruumes Näokattepeo. Maskide äravõtmine kell 12 öösel. Tants. Serpentiin, konfetti, amorpost. Sissepääs maskidega 25 senti, maskideta 50 senti. Algus k. 8 õhtul, lõpp k. 2 öös. Juhatus.
Templil, mis plakatile löödud ja allkirjastatud on väikselt kirjas: Pidu on Järva Maavalitsuses registreeritud No 359. Lõbustusmaksu on määratud: Maaomavalitsuse heaks 30 %, Punase Risti heaks 3%. "8" XI 1929 a. All on Majanduse ala asjaajaja allkiri.
Serpentiin on „ussike“, prantsuse sõnast serpent – kitsas värviline paberlint, mis pidustustel õhku pillutuna lahti keerdub. Konfett, konfeti (huvitav, et plakatil on 2 t-ga) on sama, mis inglise keelde jõudnud: „värvilisest paberist sõõrike(sed) (karnevalidel või muudel pidudel pildumiseks)“. See tuleneb itaaliakeelsest sõnast confetti, mis tähendab komme, sest neid esialgu loobitigi. „Käis karneval, pilluti konfette ja serpentiine.“ (Vladimir Beekmann)
Amorpost, ka aamor(i)post – flirtiv postkaartide või kirjade saatmine pidudel käsiposti teel. „Koolipidudel saatsid poisid talle aamoripostiga kirju.“ Isegi selle lehe peatoimetaja kooli pidudel Pärnumaal oli vahetevahel võimalus amor-posti saata ja vahetada. Õnneks keegi ei keela peota amorposti saatmist. Lähim, mis minu algkoolipõlves 1970ndate lõpus selleni küündis olid lastele trükitud valentiinipäeva nostalgiliste piltide ja mänguliste sõnumitega kaardikesed. Läkitaks neid praegugi, kui saaks.
Riina Kindlam, Tallinn
