Surma külm hingus kustutas 26. detsembril 2001 ühe väljapaistvama väliseestlase, Ürjo Kareda eluküünla, katkestades tema viljaka loometee 57 aasta vanuses.
Kuigi Kareda kontaktid siinse eestlaskonnaga olid ehk tagasihoidlikumad, oli ta üks nendest, kes teadvustas Eestit kanadalastele. See muudab ta elutöö eriti väärtuslikuks. Mainekas näitekirjanik Jason Sherman räägib Ürjo Karedast oma erakordselt emotsionaalses, isiklikel kontaktidel ja muljetel põhinevas artiklis „The play was his thing“ (Globe and Mail, 29. 12. 2001), öeldes muuhulgas: „Ta oli alati seal just siis, kui keegi teda vajas. Kõik teadsid, kust teda võis leida — nimelt väikeses, jääkülmas kabinetis, mis oli täis raamatuid; fotosid ja plakateid tema 20 viimase aasta teatritegevusest...“
Sherman püüab meenutada, millal ta esimest korda astus üle selle kabineti läve ja võrdleb seda köögiga peo ajal; mugava ja mõnusa paigaga, kuhu kõik tulid kokku juttu ajama. Kuid see ruum oli veel köök teiseski mõttes. Just seal valmisid etenduste üksikud stseenid, mis mõnikord ei tahtnud küll kuidagi välja tulla. Paljude katsetuste järel aga õnnestus kõik — umbes nii, nagu kõrgema järgu kokk eksperimenteerib ja jõuab lõpuks ainult temale teadaolevaid teid pidi gurmaanidelegi elamust pakkuva tulemuseni.
Robert Cushman (National Post (27.12. 2001) jagas Ürjo Kareda loomingulise karjääri tinglikult kolme etappi. Esiteks — ajalehe The Toronto Star kriitik (1971—1975), mille kohta autor nendib, et Kareda oli ilmselt kõigi aegade parim ajalehtede juures tegutsenud teatrikriitik. Teiseks — tegevus Stratfordi teatrifestivalide kirjandusliku mänedzherina, mis kulges tihedas koostöös sealse kunstilise juhi Robin Phillips'iga.
Nende kahe teatritegelase ühiseid loomingulisi saavutusi peetakse Stratfordi festivalide kõige viljakamaks ja jõulisemaks perioodiks. Ja kolmandaks — Ürjo Kareda töö Tarragoni teatri juhina Torontos alates 1982. aastast kuni surmani. Hinnates Kareda tegevust teatrikriitikuna iseloomustab Cushman teda klassikalise, hea momendi tunnetusega autoriks, kelle väljenduslaad oli vibreeriv, entusiastlik ja isegi kirglik. Tema arvustused aitasid publikut lähendada näitlejatele. Cushmanile on eriti meelde jäänud Kareda arvustused etendustele „A Little Night Music“ ja „Gypsy“. Kareda kirjutised olid erakordselt rütmilised, nendib Cushman. Lisaks kirjutas ta aastate jooksul teatrikriitikat ka väljaannetele The New York Times, Opera Canada, Opera News, Toronto Life, Dance in Canada, Globe and Mail jt., ning esines regulaarselt ülevaadete ja kommentaaridega CBC raadios.
Tööst Stratfordi teatrifestivalidega tõstetakse esile Ürjo Kareda võimeid tekstide töötlemise osas, ta häid sidemeid teatrikirjanikega, aga ka tema isiklikku positiivset mõju näitlejatele, teatrikirjanikele ning erilist repertuaari valiku oskust. Tema õhutusel tõlkis John Murrell Tshehhovi teoseid, mis on siiani on kasutusel.
Kareda kõige kaalukamaks ja tähelepanuväärsemaks saavutuseks on muidugi tegevus Tarragoni Teatri juhina 20 aasta kestel, kus ta polnud mitte ainult silmapaistev teatrijuht, vaid ka õpetaja ja innustaja. Oma mitmepalgelise tegevuse eest pälvis Ürjo Kareda tähelepanuväärseid tunnustusi, kaasa arvatud Kanada Orden 1995. aastal. Viimasega kaasnevas ivestituuri bülletäänis tõstetakse esile Kareda erinevaid tegevusalasid ja teeneid Kanada teatrikunsti arendamisel. Lisaks sellele omistati talle 1999. a. Toronto Performing Arts Award väsimatu töö eest teatripõllul.
Samal aastal sai ta veel George Luscombe nimelise esimese auhinna individuaalse panuse eest Kanada teatriellu ning noorte nõustamise ja juhendamise eest.
Lõpuks tuleb vaid imetleda, kuidas üks inimene on suutnud nii palju endast anda. Võibolla teadis Ürjo Kareda vaistlikult, et ta elutee jääb nii lühikeseks ja tegi kõik endast oleneva, et oma vaimset rikkust ja talenti kõigiga jagada.
