Kui president George W. Bush oma 7. mail Riias peetud kõnes nimetas, et Ühendriigid olid keeldunud tunnustamast Balti riikide okupeerimist N. Liidu poolt, andis ta omapoolse kinnituse välisministri kohustetäitja Sumner Welles'i poolt 65 aastat tagasi, 23. juulil 1940 tehtud avaldusele.
Kogu maailmale teatavaks tehtud avalduses mõistis Welles hukka Balti riikide iseseisvuse ja territoriaalse puutumatuse hävitamise N. Liidu poolt. Toetudes Stimsoni doktriini nime all tuntud mittetunnustamise poliitikale, rõhutas Welles Ühendriikide jätkuvat keeldumist tunnustada vägivalla või jõu kasutamise ähvardusega vahelesegamist teiste riikide siseasjadesse ja Ühendriikide valitsuse poliitika jätkamist mittetunnustamise doktriini alusel. Ta nentis muuhulgas: „Riukalikud protsessid, mille tulemusena kolme väikese Balti vabariigi – Eesti, Läti ja Leedu – poliitiline iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus pidi sihilikult likvideeritama ühe oma võimsama naabri poolt, on mõne viimase päeva jooksul liikunud kiiresti lõpp-punkti suunas. /.../ Meie valitsuse poliitika on üldtuntud. Ameerika Ühendriikide rahvas on vastu röövtegevusele, olenemata sellest, kas seda viiakse ellu jõudu kasutades või jõuga ähvardades. Samuti on ta vastu ühe ükskõik kui võimsa riigi igasugusele sekkumisele mistahes teise, ükskõik kui nõrga suveräänse riigi, siseasjadesse.”
See oli mõjuvaks vastuseks eelnenud juulipäevadel seadusevastaselt koostatud kommunistliku riigivolikogu põhiseadusevastastele deklaratsioonidele, mis kuulutasid Eesti nõukogude sotsialistlikuks riigiks ja palusid vastuvõttu N. Liitu.
Järgnevalt, pärast seda, kui Balti riigid olid arvatud N. Liidu koosseisu, rakendati mittetunnustamist nende N. Liidu poolse annekteerimise suhtes. Sumner Welles võis sellel päeval vaevalt ette näha, et tema avaldus hoiab pool sajandit ülal kolme väikese Balti rahva lootused vabadusele ja iseseisvusele, kuni nende riikide iseseisvuse taastamiseni 1991. a. ning loob uue pretsedendi rahvusvahelises õiguses ja rahvusvalistes suhetes.
Ühendriikide eeskujule järgnedes keeldus enamus lääne demokraatlikke riike tunnustamast Balti riikide annekteerimist N. Liidu poolt. Balti riikidele oli eriti oluline Ühendriikide hoiak, kes jäid kindlaks nii de jure kui de facto mittetunnustamisele ajal, mil enamus riike aeg-ajalt nõustusid tunnustama de facto Balti riike N. Liidu osana ja N. Liit II maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastatel püüdis kõigutada eriti USA hoiakut Balti riikide suhtes. Seda küll Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsidel ning hiljem seoses ÜRO asutamisega, välisministrite kohtumistel ja Pariisi rahulepingute konverentsil 1946. a. Ühendriikide seisukohta ei muutnud ka Helsingi julgeoleku ja koostöö kokkuleppele allakirjutamine 1975.a.
N. Liidu okupatsiooni ja anneksiooni mittetunnustamisel oli rida poliitilisi ja praktilisi tagajärgi. Neist oli esmatähtis Eesti diplomaatilise esinduse edasikestmine Ühendriikides peakonsuli kohustetäitja Johannes Kaivi isikus, keda tunnustati „saadiku ülesannetes” (in charge of legation) diplomaadina. Nii kodu- kui väliseestlaste jaoks oli sellel rohkem kui sümboolne tähtsus. Siin oli 50-aastase okupatsiooni kestvuse ajal võimalik tegutseda Eesti Vabariigi diplomaatilisel esindusel ja konsulaadil ning olla sellega tegelikult piiratud ulatuses Eesti riigivõimu teostajaks ja riikliku järjepidavuse kandjaks. 51 aastat hiljem oli Kaivi järeltulija peakonsul Ernst Jaakson ainukeseks Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandjaks. Esinduse ülalpidamiseks olid kasutada summad nn kullafondist, mis koosnes Ameerika pankadesse paigutatud riigile kuuluvaist kulla- ja valuutavarudest. Need olid juba juulis 1940 sekvesteeritud Ühendriikide valitsuse poolt ja sellega oli takistatud nende sattumine Nõukogude esindajate kätte.
Annekteerimise mittetunnustamise tõttu ei vajanud 1991. a. Eesti taasiseseisvaks kuulutamine 1918.a. loodud vabariigi õigusjärglasena rahvusvahelisel tasandil uut tunnustamist. Diplomaatiliste suhete taastamine Eestis ametisoleva valitsusega oli ainuke vajalik samm Eesti Vabariigi taasühinemiseks vabade rahvaste perega.
Samuti oli oluliseks tagajärjeks Balti riikide kodakondsuse jätkuv tunnustamine, eriti pärast sõja lõppu Saksamaale jäänud eestlaste, lätlaste ja leedulaste suhtes. Neid ei loetud N. Liidu kodanikeks ja seetõttu ei kuulunud nad tagasisaatmisele oma okupeeritud kodumaale, nagu see toimus Nõukogude kodanikega Jaltas sõlmitud Roosevelti ja Stalini kokkuleppe järgi.
Ühendriikide kohtud võtsid omaks valitsuse mittetunnustamise seisukoha. Nad tunnustasid Eesti ja Ühendriikide vahel sõlmitud lepinguid, peakonsuli kohustetäitjat Johannes Kaivi Eesti Vabariigi seadusliku esindajana ja keeldusid andmast seadusjõudu Nõukogude võimu natsionaliseerimisaktidele, eriti välisvetes viibivate kaubalaevade suhtes, mis niimoodi päästeti Nõukogude haardest.
Suhetes Ühendriikidega jääb 23. juuli 1940 püsima Eesti poliitilisse ajalukku helge päevana. Sumner Welles'i avalduse meeldetuletamiseks tänapäeval annavad erilist põhjust Venemaa võimukandjate, eesotsas presidendi Vladimir Putiniga, korduvad keeldumised tunnustada Balti riikide okupeerimist N. Liidu poolt ja rõhutamine, nagu oleksid Balti riigid „vabatahtlikult” ühinenud N. Liiduga. President Bush andis oma vastuse nendele suurvaledele.
Meenutame okupatsiooni hukkamõistmist 23. juulil 1940
Arvamus
TRENDING
