Kadri Kappak

Tänavuse Kotkajärve Metsaülikooli üheks pealektoriks on Illar Muul. Kes on siis Illar Muul?

Väliseestlasest vihmametsade uurija, zooloog, ökoloog Illar Muul on kogu oma elu pühendunud lendoravate uurimisele. Zooloogina on tema põhiliseks huviobjektiks olnud lendoravad, talle kuulub ka au olla jälginud pikimat teadaolevat lendorava lendu: tervelt 384 meetrit!

Illar Muul on mittetulundusliku organisatsiooni integreeritud loodusuuringute instituudi (Integrated Conservation Research) asutaja ja president. Ta on sündinud Tallinnas (1938), kuid elanud eri paigus sugulaste juures maal. Juba 6-aastasena pidi ta sõja tõttu Eestist lahkuma ning 1949. a saabus ta Ameerika Ühendriikidesse. Omandanud doktorikraadi Michigani ülikoolis (1965) asus ta tööle USA armee tervishoiu- ja meditsiinisüsteemi, mistõttu oli nõukogude ajal talle kodumaa külastamine täielikult keelatud.

Esimest korda nägi Illar Muul lendoravaid 11-aastase poisina Massachusettsis. Seda hetke ei unusta ta kunagi. „Nad olid nii ilusad! Ei hammustanud: ma armusin neisse.” Tõtt-öelda räägib Muul loomakestest veel õrnema häälega kui oma abikaasast. Lendoravaid on ta armastanud kauem kui mis tahes naist, praegu läheb 58. aasta ja raugemise märki pole veel näha.

Rippradade loomise idee sai alguse 1968. aastal Malaisias, kus noor Illar lendoravatega tegeles. Uurimistööde ajal tekkis tal vajadus luua puuvõrades liikumise võimalusi. Siit kasvasid välja erilised rippuvad rajad vihmametsa võrade kõrgusel. Illari enda sõnul avasid need „sillad“ inimesele täiesti uue maailma, umbes samamoodi nagu akvalangi kasutuselevõtt võimaldas näha korallriffide mitmekesisust ja ilu. Rippuvad rajad võeti väga kiiresti kasutusse ka turistide ligimeelitamiseks ning neid peetakse lausa ICR-i kaubamärgiks. Nüüdseks on neid turistidele ehitatud kümmekond üle terve maailma: Peruus, Brasiilias, Malaisias, Costa Ricas, Ghanas jne.

Kui Muul matemaatikas vähegi tugevam oleks, võiks ta praegu oma teede pealt kenakese varanduse kokku ajada. Selle asemel võttis 3 aastat tagasi tema rippradadele patendi keegi kanadalane.

Mõnes projektipiirkonnas on laialdaselt arenenud ökoturism muutunud juba rahaliselt tasuvamaks kui puidu hankimine samast metsast.
Vihmametsi saab hoida ainult siis, kui see on kõigile kasulik: metsale, looduskaitsjatele ja tööstusele. Me ei tohiks karta majandusarengut, vaid peaksime suunama selle säästvale teele ning rakendama ökosüsteemide kaitseks,” kirjutab Illar Muul. Instituut töötabki välja ja viib ellu säästliku majandamise viise, mis ei kahjusta metsade looduslikku mitmekesisust.

60 aastat pole Illar Muul oma kodumaa pinnal käinud, kuna ta lihtsalt kartis, et ilusad mälupildid saavad rikutud: mälestuste ja tegeliku elu vahel on liiga suur vahe. Aga ei, kodumaa külastamine paar aastat tagasi tema mälestusi ei rikkunud. Siit lahkudes oli ju Tallinna nii kõvasti pommitatud. Pilt oli väga kole.

Illar Muuli esimesed muljed Eestist on Estonian Airi lennukilt. Kõik oli seal eesti moodi, täpselt eesti moodi. Mitte pool või kolmveerand või nii. Stjuuardessid käitusid viisakalt, abivalmilt, Ameerikas oli ka vanasti nii, aga nüüd on kõigil kiire, palgad on väiksemad ja teenindus pole nii soe. Rääkisin stjuuardessile, et ma pole 60 aastat Eestis käinud. Ta naeratas ja tõi mulle I klassist ühe pudeli veini! See on väike kingitus, ütles ta.

Selline lühitutvustus ongi Illar Muulist, aga lähemalt ja isiklikult võid temaga kohtuda Kotkajärvel Metsaülikoolis 25-31. augustini. Tule kindlasti!

Märkmed: