Otto Meier, eestlane — kapten Martin Ottomar Meieri mälestused. Aule Kink ja Kirjastus SE&JS, 2004. Toimetajad Helju Jüssi ja Aule Kink. 328 lk.

Kes meist poleks kuulnud väljendit, et eestlane lööb igal pool ja igal ajal läbi. See pole sõnakõlks ega tühi praalimine, selles on paras annus tõtt, kuid meie kõigi puhul see siiski ei kehti. Igal pool ja igal ajal läbilöömiseks on vaja visadust, sitkust ja mitmeid erisuguseid talente, mida meil tõepoolest leidub enam kui nii mõnegi teise rahvuse hulgas. Ja kui näide mõnest sellisest mehest või naisest meile raamatu lehekülgedelt vastu vaatab, siis tahes tahtmata tunneme rahvuslikku uhkusekõdi südame ümber ja kasvame eestlastena paar tolli pikemaks.

Üks niisugune läbilööja oli kapten ja laevaomanik Otto Meier, kes esmakordselt nägi ilmavalgust 1881.a. talvekuul Heinastes, mida tänapäeval tunneme lätikeelse nimega Ainazhi. Laevakapteni pojana oli mereasjandus talle juba varases nooruses ahvatlev ning muutus peagi kutsumuseks. Poisikesena meisterdati koos teiste omaealistega mudelpurjekaid ja võisteldi nende sõidukiiruses. Koolihariduse kaudu pidi poisist saama isa tahtmise kohaselt kas arst või advokaat. Kui kaua poiss oma südames sellega leppis, seda raamatust ei selgu, kuid 16-aastaselt pani mehehakatis oma tahtmise maksma — lahkus koolist ja kauples end isale dekipoisiks, olles veendunud, et meremehekutse on tema jaoks ainuõige. Mitte et ta õppeedukus koolis oleks kannatanud. Tal oli juba siis peale eesti ja läti keele ka vene ja saksa keeled suus ning sõnaraamatu abil omandas ka meresõiduks vajaliku inglise keele. 17-aastaselt oli temast saanud juba Heinaste Merekoolis tüürimees ja kahekümneselt oli ta kapten. Kuna Vene seaduste järgi alla 21 eluaasta kaptenina tegutseda ei tohtinud, pidid laevaomanikud tema eest vastutama. Sõitis merd mitu head aastat, kuni haigestus Lõuna-Ameerikas malaariasse ja pidi pikematest sõitudest loobuma.

Kuna arstid soovitasid talle kliimamuutust, siirdus Otto Meier Siberisse ning asus tegutsema ärialal, sõites mööda jõgesid, kaubitsedes kalade ja karusnahkadega. Abiellus Siberis laevateenijana tulnud eestlannaga, kellega neil sündis kolm last. Pärast revolutsiooni opteerus perega Eestisse, töötas mitmes mere ja kaubandusega seotud ettevõttes ning siis siirdus kolmeks aastaks USA-sse. Hiljem sõitis uuesti laevadel, kuni 1937.a. ostis Pärnumaale hooletusse jäetud talu, mida asus innukalt korrastama. Arreteeriti 1945.a. juulis nõukogude võimu poolt ja rändas 64-aastasena uuesti Siberisse, seekord juba vangina. Vabanes 1951.a. ja veetis oma elu viimased aastad sugulaste juures Pärnus ja Tartumaal, kus ta 1955.a. suri.

Selle linnulennulise vaatluse järgi võiks öelda, et tegu on üsna tavalise eesti mehe elulooga. Kuid pliiatsikirjas talletatud mälestused annavad temast sootuks teistsuguse pildi. Neid asus ta kirjutama vangilaagris ja jätkas hiljem vabanedes. Järeltulijad on neid luubi all uurinud, trükkida lasknud ja lõpuks otsustanud raamatuna välja anda. Nendes vanas keelepruugis kirjutatud ridades, mille raamatu koostajad on targu muutmata jätnud, õpime tundma teotahtelist ja edasipüüdlikku haruldase praktilise meele ja tugeva ärivaistuga meest, kes oskab end alati ja igal pool väärikalt maksma panna. Kõik tema poolt kirjapandu on ennekõike asjalik. Oma värvikaid nooruspäevi kirjeldades ei lasku ta iial sentimentaalsusse, kuigi on tunda, et ta neid päevi soojusega mäletab. Pole ka tunda erilist praalimist, kui ta peaaegu poisikeseohtu kaptenina vanade merikarude arvamusi eirates otsuseid teeb, mis hiljem õigeiks osutuvad. Või viib läbi võidukalt avariiprotsessi olukorras, mida vanemad partnerid lootusetuks peavad. Ja lõpuks peaaegu gangsterliku bluffi varal advokaadilt raha sisse kasseerib. Inimesena suhtlemisaldis, on ta suuteline lävima kõigiga, eelistades igal pool lihtrahvast, püüdes end lülitada nende igapäevasesse ellu. Sõbruneb Lõuna-Ameerikas indiaani pealikuga, käib tema ja ta tütrega jahil ning kalal. Kuid ta on ka tutvunud ja vestelnud kolme majesteediga. Belgia kuninga Leopoldiga areneb sõprus nii kaugele, et viimane palub teda loobuda etiketikohastest viisakusreeglitest ja kõnetada teda kui lihtinimest. Kuningas jääbki Meierile lihtsalt Leopoldiks. Kapteni kajutis ei puudu loomulikult suhtlemiseks vajalikud konjaki- ja rummipudelid, kuid ise tarvitab ta alkoholi mõõdukalt, püsides endale juba nooruses seatud rangetes piirides.

Taibuka ärimehena pole rikastumine ta peaeesmärk. Raha on alati tema käsutuses, mitte vastupidi. Heaks näiteks on olukord Siberis, kus ta otsustab maksta töölistele oma konkurentidest märksa paremat palka, seega kindlustades endale alalised tööjõud. Miljonäridest konkurendid kaebavad kubernerile, et "nemetsid" rikuvad töölisi, kuid Meier selgitab kubernerile temale omase rahuga, et tööliste inimlikust kohtlemisest on lõpptulemusena kõigil kasu. Ja kui ta noore mehena Hollandis päästab kaks uppujat, keeldub ta pakutud rahatasust põhjendusega, et elupäästmine on iga ristiinimese kohus ja seda raha eest ei tehta. Küll aga tunneb ta uhkust temale püstitatud autahvli üle.

Sama kiretult kui noorusaega ja meresõite kirjeldab ta oma vahistamist ja järgnevat vangipõlve. Tugeva õiglustundega mehena vaidleb ta oma ülekuulajatega ning noomib alatut pealekaebajat, väga hästi teades, et sellest mingit kasu ei ole. Kõik kommentaarid on asjalikus protokollistiilis, ei mingeid emotsioone. Ka puuduvad mälestustes vähimadki vihjed intiimsuhetele, millistest noor meremees vaevalt vaba oli. Ühe Kanada kapteni tütar püüab teda küll võrgutada ja kutsub järgmise reisi ajaks endale külla, kuid meremehel on "neue Städtchen, neue Mädchen" ja visiit jääb ära. Ka enda abiellumisest ei ühtki sõna. Kuidas see teoks saab, seda peame lugema ühest hilisemast artiklist ajalehes "Kaja", mis raamatule lisatud.

Lugeja seisukohalt vaadatuna on raamatul mõningaid puudusi, mida pole kellegi süüks ajada. Liiga detailsed meresõitude või kaubatehingute kirjeldused ei ole tänapäeva lugejale eriti paeluvad. Keda huvitab, mitu rubla petroolivaadist küsiti, palju vastu pakuti ja millise summa peale lõpuks kokku lepiti. Kuid peab nõustuma raamatu väljaandjatega, et Otto Meieri poolt kirjapandut muuta poleks olnud õige. Me ei saaks sellest mehest ega tema tegevusest ausat ülevaadet, kui oleks üritatud tema mälestusi lugejale suupärasemaks kohendada. Ja nagu Aule Kink, tema lapselapselaps, oma saatesõnas lausub, polegi kellelgi kõikide asjade kohta täit selgust. Aastad on läinud ja nendega koos inimesed, kellelt küsida...

Raamat on varustatud rohke pildimaterjaliga, fotode või skitsidega laevadest, kaartidega ja koopiatega mitmesugustest dokumentidest. Ajaloolane Hannes Walter annab raamatu alguses oma tunnustavad kommentaarid. Ning teose lõppu on paigutatud Sirje Endre ja Mart Laari koostatud ajastu lühikroonika, mis hõlbustab lugejal orienteeruda ajas, kus Otto Meier elas ja tegutses. Tema järglased või hõimud, kelledest mõned on saatus tänaseks toonud Torontosse, võivad selle raamatu ilmumisest tunda tõsist rõõmu ja uhkust.

Kultuur

TRENDING