Me võitlus ei lõppenud Võnnu all,
ei Krivasoos, Emajõel, Luunjas,
ei lõpe ka siis, kui praegune põlv
on sääl, kust sõtta ei minda.
Lydia Tori
„Oma 20-ndat sünnipäeva tähistasin 17. septembril 1944. aastal Mõisakülas Pärnumaal. Kuulusin tol ajal sidekompaniisse, mis moodustati 1943. aasta talvel eesti idapataljonide meestest ja allus otseselt 18. armee peakorterile.“
Nii annab Kalju Tori esimeses peatükis raamatule koordinaadid. Täpselt, napilt ja tähenduslikult.
Täna, Eesti Vabariigi aastapäeva eel, tasub seda raamatut taas lugeda. Tasub kasvõi seetõttu, et taasiseseisvuvas Eestis on poliitikud unustanud vabaduse hinna, eestluse eetika ja rahvusliku moraali. Ammu siis võitluse, mis rahvuse püsimise eest peetud või peetakse.
1924. aastal sündinud Kalju Tori kuulub põlvkonda, mis kandis vast raskemaid kaotusi II maailmasõja päevil. Paljud langesid, teised invaliidistusid ja ometi! — ellujäänuid pole aegki murdnud. Ollakse truud Eesti Vabariigi ideaalidele.
Nii ka Kalju Tori, kes raamatus jutustab oma loo. Ta oskab lihtsal kombel anda vast laiemagi pildi kui mitmed ajalooraamatud.
Aastad ise pole lihtsad. Lahinguliste teenete eest kõrgesti dekoreeritud noormees, kes Oppelni kotis raske haava saanud, hiljem sõjavangi ja söekaevuri (invaliid!) leiba (?) söönud, kirjeldab paik-paigalt, koht-kohalt ja inimene-inimeselt elu sõjajärgses Euroopas. Tema ja (enamus) tema relvavendi alla ei anna. Nad käivad läbi kõik „skriinimised“, mõnitamised ja mõtlevad tulevikule. Ausaid ja lihtsaid mõtteid. Nende noorte meeste kohvrid on pakitud: ehk avaneb võimalus sõita vabanenud kodumaale, nõudku see kasvõi uue võitluse hinda.
Seda võimalust ei tule. Mehed rändavad „laia ilma laiali“. Kalju Tori tuleb Kanadasse.
Lihtsa teksti taga on suur informatiivsus. Siin on napid iseloomustused paikadest ja inimestest. Siin on kirjeldused eestlaste probleemidest sõjajärgses Euroopas. Siin on kohanemisprobleemide vikerkaar, teenistus USA vahipataljonis ja kaevuriaastad Inglismaal (pidage ikka meeles, et mehe jalg on alatiseks vigastatud!). On antud pilt rahvuskaaslastest, siin on hinnalisi fotosid ja dokumente.
Raamat väärib lugemist. Võimalik, et hilisemate põlvkondade poegadele-tütardele mõni moment pisaragi palgele toob. Kalju Tori seda ei taotle. Ta pakub võimalust mõista ja õppida. Ikka selleks, et säiliks sirge selg.
Raamat peaks olema kättesaadav siin, ülemeremaades ja ka Eestis (teadaolevalt on ta olemas kindral Laidoneri muuseumis ja Rahvusraamatukogus), seega ülejutustada pole põhjust.
Ja ometi! raamatus on veel midagi, mis tasub rõhutamist — HARIDUSJANU!
Oma Kanada-aastate vältel on Kalju pidevalt õppinud.
Keskhariduseta kaluri poeg Eestist on pidevalt end koolitanud, ja nii hilja kui 1990 ka magistrikraadini jõudnud. Tasuks ehk mõtiskella?
Ta on olnud aktiivne meie rahvuslikus elus ja ometi! — ikka õppinud. Siis — isiklik enesetäiendamine ja rahvuslik võitlus käsikäes.
Ja Eesti Vabariigi aastapäeval jagab ajutine võimkond jälle ordeneid: mida rohkem, seda uhkem. Saavad endised kompartei funktsionäärid, sekka (õnneks! ) ka inimesed, kes seda väärt.
Kalju Tori selles nimistus ei ole.
Vast ongi hea. Nii saab tõsta parooli:
„Me võitlus ei lõppenud..."“