Toronto Eesti Meeskoor Charles Kipperi taktikepi all
kandis laupäeval, 14. juunil head tahet ning kõlavaid hääli järve ääres paiknevasse loodusparki „Toronto Music Garden“. Kontserdi katkestas äkiline vihmavalang, mida juba etenduse algul ennustas lääne poolt lähenev kõuepilv. Siiski sai eestlastest ja kohalikest koosnev publik nautida minikontserti looduslikus atmosfääris, kus ühel pool valendasid Queen's Quay heledad majamürakad ja teisel pool sajad ankurdatud valged järvepaadid.
Koori asend oli hea, seisti rohuga kaetud treppidel, mis moodustasid meeldiva lavapildi. Publik aga ei olnud nii soodsas olukorras, kuna puudusid vajalikud pargipingid, mistõttu osa rahvast pidi kontserti jälgima kõnniteel seistes.
Kontsertkava esimeses osas kõlasid rahvalauludel põhinevad bravuurselt esitatud palad, nagu „Aiut taiut“, „Kanneldaja“ (solist Enn Kiilaspea) ja „Meeste laul“ (Me oleme aga mehed kui metsapullid), esimesed kaks Roman Toi seades, kolmas Veljo Tormise kujunduses. Paul Tammeveski „Üksainus õis“ sai uue värvingu bariton Avo Kittaski tundeküllases tõlgenduses, millele meeshääled andsid tausta, mis kostis nagu igatsev kauge kaja. Teadustaja Andres Raudsepp tutvustas igat pala inglise keeles lühikese humoorika sissejuhatusega, mainides muu hulgas, et aeg on saabunud vete teemal laulda, ja siis oli tema kord soleerida („Old Man River“). Seegi toimus koori tagasihoidliku, aga kindla saate taustal.
Kontserdi esimene osa lõppes Fausti ooperi „Sõdurite koori“ vaimustavate helidega, mida ergutasid Charles Kipperi saade ja külalisdirigent Ene Üleoja juhatamine. Kontserdi teiseks osaks lahkusid mehed lavalt ja neid asendas Avo Kittask, esitades eelpool mainitud ooperist Valentin'i aaria „Avant de quitter ces lieux“. Prantsuse keelt valdav teadustaja tänas järgnevalt solisti frankofoonide nimel, sest nende teabekeskus oli läheduses.
Kõuepilved hakkasid lähenema, kui astus ette Rosemarie Lindau. Ilmastik lubas tal esitada a capella „Kui ma olin väiksekene“ ja regiviisi „Harja laul“. Lauljatar rääkis, mil määral on muusika olnud osa tema elust alates ajast, kui temagi oli väiksekene. Solist andis ka selgituse teise laulu kohta, mille lõpuosa aga katkestas vihm, mis sulges ka helisüsteemi.
Peab märkima, et helisüsteem, mis oli kasulik teadustajale ja naissolistile, kelle hääl jäi moonutamata, kahjustas aga koori kooskõla, sest mikrofonile lähedal asuvate lauljate hääled tulid rohkem esile kui enamuse lauljate hääled. Ka koorisolistid, kõik kogemustega meeslauljad ja võimelised kooriga tasakaalus esinema, kaotasid võimenduse tõttu osa oma loomulikust madalate toonide mahlakusest. Ilmselt on oluline arvestada, et mis parkides pakutavad on pigem häälekõvendus- ja mitte alati helisüsteemid.
Palju ilusat jäi ilmastiku oludest tingitult esitamata. Kaili Maimets pidi esitama flöödipartiid nii meeskoori ettekandes kui ka Lauri ja Andres Raudsepa soololauludes. Vihma tõttu jäi ära Rosemarie prantsuskeelne lauluesitus ja duett teadustajaga. Kuulmata jäid ka Lauri ja meeskoori poolt „Farewell to Nova Scotia“ ning oodatud Vere „Orjade koor“ Ene Üleoja juhatusel.
Lühendatud kontsert oli siiski vajalik nii koorile kui publikule. Nii säilitas siis meeskoor pikemaks ajaks vormi enne suvepuhkust, olles nüüd kindlasti sügistegevuseks löögivalmis. Samuti demonstreeriti, et eesti koorimuusika võib huvitav olla ka neile, kes eesti keelt ei valda — publiku hulgas olid mitmed, kes jälgised kava erilise tähelepanuga ja naerusui, olles jälginud teadustaja selgitusi. Kohal olid ka CFMT kaameraga televisiooni esindajad, kes said eesti programmide koostamiseks nii mõtteid kui materjali.
Lõpuks võiks märkida, et eestlased vihmale nii kergesti alla ei anna. Enne lahkumist kogunesid märgunud koorivormides mehed publiku ette ja laulsid koos 11-aastase Lauriga Jüri Mandre „Kodunõmm“ ja Türnpu „Mu armas isamaa“ Charles Kipperi juhatusel. Vahetati kiiresti muljeid, sooviti Ene Üleojale head kodumaale tagasijõudmist ja sammuti vihmapiiskade langemise taktis kodu poole.
