MARGIT-MARIANN KOPPEL
Meie lehes on mitmel korral juttu olnud Indrek Treufeldti ja Kalle Käeseli filmist „Mehed unustatud armeest“, vähem on sellest informeeritud kodueestlasi.
Ajakirjas Kultuur ja Elu # 4 (2006) ilmus toimetaja Margit Koppeli sulest sama pealkirjaga analüüs filmi kohta, mille avaldame autori loal.
21. novembril esilinastus Tallinnas kinos “Sõprus” dokumentaalfilm “Mehed unustatud armeest”. See film avab ühe seni varjatud ajaloo tahu ning jutustab loo Eesti vahikompaniist 4221, saksa armees sõdinud eesti meestest, kes sõja lõppedes sattusid valvama natsi-Saksamaa liidreid Nürnbergi protsessi ajal, olles USA okupatsiooniarmee koosseisus. Sellistes väeosades teenis eestlasi üle 1000 ja see oli eestlaste esimene välismissioon.
Filmi autor ja stsenarist on Indrek Treufeldt, rezhissöör Kalle Käesel. (ETV ekraanile jõudis see dokumentaalfilm 27. detsembril.)
Kas filmikeeles on võimalik eestlaste ajalugu selgitada?
Filmikeel on üks kõige mõjusamaid meediume kui on vaja selgitada aja keerukust ja inimdraamasid selle sees. Antud juhul siis sihiga kirjeldada ühe väikerahva saatust ajaloo näitelaval suurriikide hammaste vahel, kes eestlaste patriotismi, iseseisvuspüüdu ja võitlustahet omariikluse eest oma huvides häbitult ära kasutasid ning meid siis sirbi ja vasara vahele hävingule määrasid.
Indrek Treufeldtile võib esimese käeproovi ning julguse puhul õnne soovida. Esiteks on eesti film ühe uue tugeva dokumentaalfilmitegija võrra rikkam. Teiseks on Treufeldt võtnud endale selle filmiga müüdipurustaja rolli ja lati kõrgele tõstnud. „Tuli, nägi ja võitis,” võiks selle kohta öelda. Märk on maas ning üks valge laik Eesti ajaloos — kellele õnneks, kellele meelehärmiks, jälle vähem.
Filmi õnnestumisele ja sujuvale kulgemisele on kaasa aidanud teatud aukartus ja aupaklikkus ajaloo ees, põhjalik uurimuslik eeltöö ja materjali läbitöötamine, läbimõtlemine, mida toestab tugev allikakriitiline ajalooline arhiivimaterjal, millele lisavad omakorda värvi veel elusolevate asjaosaliste meenutused. Aines on tegijad kõvasti kaasa haaranud ja üles kütnud, nii et kohati terendab lendu tõusmise oht. Siiski on pieteeditundeliselt jäädud eelarvamusteta kiretu ajaloolise dokumentalistika piiridesse, esitades toimunut kui ajaloolist materjali, püüdmata anda hinnanguid.
Filmi temaatika on rabavalt julge, üllatav ning mitmeski mõttes mõtlemapanev, avades ajaloo tahu sootuks uuest vaatevinklist. Ebamugav hakkab seda filmi vaadates tõenäoliselt neil, kelle silmis ei lähe see teema sugugi ametliku, võitjate ajaloo skeemiga kokku. Lugu, tuleb välja, on palju keerulisem kui pealtnäha paistab ja hoopiski mitte üheselt must-valges värvigammas, vaid väga paljude nüansivarjunditega ning mitmete kihtidega. Nagu ajalugu ja elu seda reaalsuses ikka on. Kuid vähesed on suutelised sellele tõsiasjale otsa vaatama, veel vähesemad seda tõde tunnistama, et nad on valet uskunud ja vales elanud. Ega mahakriipsutamine olnut olematuks ei tee.
Eriti ootamatu külm dushsh krae vahele on see film neile, kel on kombeks otsustada inimese olemuse üle mundri põhjal. See film näitab neid saksa armees sõdinud eesti mehi sootuks uues valguses, siiski olnut ilustamata ja neist kangelasi vormimata. Kuid mõelgem sellele, et kui inimene on olnud eesti armees, punaarmees, saksa armees, soome armees, ja näiteks metsavend kah veel, siis tekib õigustatud küsimus, millele aga polegi sama lihtne vastust leida, et kes ta siis õieti on? Kuidas sai ometi nii juhtuda, et saksa armees sõdinud eesti mehed valvasid oma juhte? Kas neid siis ei peetudki…teate küll, ei hakka siinkohal neid idanaabri poolt tänini hõigatavaid „hellitusnimesid” nende eesti meeste aadressil kordama. Olime me selles suurriikide malepartiis, mille varjud meile tänini rahu ei anna, süüdlased, tööriistad, ohvrid või võitlejad? Kellena me end ise tunneme?
Neil, kes tõlgendavad seda filmi kui Treufeldti püüdu ametlikku ajalugu ümber filmida, tuleb pettuda, sest esiteks ajalugu ümber teha ei ole paraku võimalik. Ajalugu on ajalugu. Iseküsimus on toimunu tõlgendamin(s)e(d). Küll aga on meil võimalik rääkida oma lugu selles ajas ja meist selle sees. Ja saame tuua päevavalgele uusi asjaolusid, mida seni on mitmetel põhjustel kiivalt saladuses hoitud ning mille esile tulemist ei soovita, sest paratamatult need murendavad võitjate mugavat must-valget ajaloo käsitlust. See film seda vajalikku ajalooalast müüdipurustustööd just teebki, esitades mõjusa vettpidava dokumentaalse tõestusmaterjali selle kohta, mida teatakse, kuid millest avalikult siiani vaid vargsi kõneldud on.
Filmi autor ja stsenarist Indrek Treufeldti sõnul on see film lugu eestlaste rollist sõjajärgses maailmas või eestlaste saatusest Euroopas. Autor ise ei arva seda iseäranis tundlikuks ja ebamugavaks teemaks, sest Euroopa-asjadega tegeleva ajakirjanikuna peab ta loomulikuks, et käsitletakse ka ajaloolisi lugusid. Küsimusele, kui palju ta varem ise sellest asjast teadis, vastas Treufeldt, et faktist endast oli ta teadlik, kuid täpsemad andmed tal puudusid. Ta teadis seda, et esimene rahuvalveüksustes kasutusele võetud sini-must-valge embleem järgis USA tööteenistuslaste embleemi. Algset impulssi filmi tegemiseks ta ei oskagi seletada, ilmselt oli see seotud Eesti rahuvalvemissioonidega. Filmi tegemine võttis aega kaks aastat ja see tõeline ajalooalane kaevetöö toimus põhitöö kõrvalt. Kes on ise samalaadset tööd teinud, see suudab seda hindamatut vaeva ja pühendumist ning selle tähendust mõista. Seda ei korva ükski rahanumber ega vaatajate reiting.
Küsimusele, mis oli filmi tegemise puhul kõige keerulisem, vastas Indrek Treufeldt, et kõige raskem oli selgitada, millised olid ameeriklaste tegutsemise juriidilised küljed. Kuidas nad ikkagi otsustasid, et võtavad tööle Saksa poolel võidelnud eestlased? Seda juriidilist skeemi ei õnnestunudki lõplikult selgitada, sest päringud USA arhiividesse ja valitsusasutustesse ei andnud tulemusi.
Kõige enam üllatas filmitegijat ennast meeste elujõud. Vahikompaniis teeninud on kogenud nii erinevaid ajalooperioode ja võime. Nad on kõigist saatuse keerdkäikudest edukalt välja tulnud. Treufeldt ei ole kindel, kas filmitegemine tema seisukohti muutis. Pigem siiski täiendas ja süvendas tema teadmisi. „Kunagi ei tea lõplikku tõde – otsiv ja uuriv vaim ei tohi raugeda,” lausub Indrek Treufeldt.
Küsimusele, kas Teie arvates tuleb minevikupained selgeks rääkida, et saaks need selja taha jätta? Ja kas Teie meelest on ajaloolise õigluse huvides ja ühiste väärtuste nimel vaja anda õiguslik hinnang ka kommunistide poolt sooritatud kuritegudele ja kommunistlikule totalitaarrezhiimile, vastab Indrek Treufeldt nii: „Ma arvan, et formaalne deklareerimine ei muuda olukorda. Oluline on enesetunnetus. Arvan, et Euroopas on teatud arvamus olemas, ehkki see ei ole ametlikult formaliseerunud. Viimase sõja käsitlused sõltuvad võitjate-kaotajate paradigmast – seda on raske väärata.”
USA on Balti leegionäride võitlust tunnustanud ja hinnanud selle olevat motiividelt ja ideoloogia poolest erinevaks ülejäänud Saksa sõjaväe omast. Uurisin Indrek Treufeldtilt, millise pilguga ta ise sündmustikule vaatab. Olime selles maailmavägevate võitluses vaid suurriikide kahuriliha või oli meil selles sõjas ka oma võitlus pidada? Kas vabadusvõitlejad väärivad ka Eestis riiklikku tunnustust või tuleb nad hukka mõista ja olematuks vaikida seepärast, et nende meeste saatus ja elutraagika oli kanda vihatud ja võitjate ajalukku mittesobivat „vale“ mundrit?
“Antud loo kontekstis on oluline, et USA juba neljakümnendate lõpus kujundas seisukoha Saksa poolel võidelnud eestlaste suhtes. Hilisem diskussioon selles küsimuses on olnud sageli eksitav,” vastab sellele küsimusele Indrek Treufeldt.
Kummastav on vaid, et neid mehi, kellest see film jutustab, kellele see film on justkui pühendatud ja kellele see kindlasti ka mõeldud on, esilinastusel ei viibinud. Kas ETV ei pidanud vajalikuks vabadusvõitlejate organisatsioonidele kutset saata või samuti unustas ära nagu unustati (kaotati ametlikust ajaloost) selle väeosa olemasolu, millest filmis jutt?
Produtsent Renita Timaki arvates aga ei olnudki vabadusvõitlejate viibimine esilinastusel kõige olulisem, sest film tuli nagunii ETV-s ekraanile.
Mehed unustatud armeest (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Indrek on väga pühendunult teinud oma töö, ja usun see film on tõsiselt mõtlemapanev dokfilm. Aga ikkagi-elame ajastul kus enamus inimesi on harjunud mõtlemast et kes iganes tõmbas saksa mundri selga, see oli ikka fašistlikult meelestatud inimene. Enda mõistes tegime õigesti et võitlesime bolshevike vastu, aga paraku on selline seis, et maailmas levinenum arvamus et sakslased kaotasid on ideoloogiliselt õige lõpp. Meie ei tohi mingil juhul sellele põhimõttele vastu vaielda, muidu paistab nagu oleksid eestlased tõepoolest sakslaste poolt-või kuidas te ise arvate? Muide, hiljuti kuulsin et need sõdurid kes võitlesid punaarmees, neil vedas, sest raskematel aegadel oli neil alati süüa ja varjupaik kindlustatud. Saksa pool võitlejatel aga mitte.
Huvitav lugeda et esilinastus toimus Tallinnas kui tegelikkus on et see toimus Torontos kui osa EstDocs filmi festivalist. Kohal olidgi nii Indrek Treufeldt, vahikompanis tegutsenud mehi ja üllatavalt palju nende meeste nooremaid sugulasi. Sellele lisandus veel arvukas publik. Süntees mis toimus filmi vaatamisega ning sellele järgnenud diskusioonile, mälestuste jagamisele ja tunnustustusele mis hõlmas kõiki neid kohal olevaid elemente, oli huvitavamaid ja liigutavamaid õhtuid mida siin Toronto linnas peetud. Kui selle artkli autor küsib, et kas ei oleks pidanud neid mehi kellest film jutustab kohale kutsuma Tallinna linastusele, siis mõistan väga hästi millest tema puudust tundis.
Kultuur
TRENDING
