Sven A. Linholm: Orbits (Volume I). Autori kirjastus, 315 lk.

Sellest on nüüd napilt neli kuud, kui Toronto eestlasest autor meid üllatas ladusalt kirjutatud kunstiküpse ingliskeelse romaaniga tõrksast revolutsionäärist, manades elavalt meie silmade ette 1905. aasta sündmuste eelmängu nii Peterburis kui ka Eestis. See oli teine osa Jarmo Matsoni saagast, mille sündmustiku kulgu autor esimesest huvitavamaks ja pingelisemaks pidas ning vahest seetõttu ebaregulaarses järjestuses kirjandusturule läkitas.

Vaatluse all olev raamat on saaga esimene osa, mis värskelt trükist ilmunud. See viib meid Jarmo Matsoni lapsepõlve Virumaa talus. Autori köitev jutustamisoskus laseb meil osa võtta ta sigitamisest, sünnist ja sirgumisest läbi karjasepõlve ning küla- ja linnakooli kulminatsiooniga ettevalmistuses härrasmeheks saamisel. Vajaliku lihvi selleks peab andma ta ema sõbratar, noor veetlev lesknaine, kelle suurtallu ta enne Peterburi tudeerima minekut selleks otstarbeks tööle saadetakse.

Nagu juba teise köite puhul veenduda võisime, on autori loodud tüübid elavad ja läbinisti usutavad. Neid toob ta lugeja ette lausa mängleva kergusega, sageli ainult paari osava suletõmbega. Jarmo kodutalu koos vanemate ja kahe vanema õega saab lugejale kohe omaseks. Sama kehtib karjapõlve mõlemast soost kaaslaste puhul, kelle seltsis mehekssaamise visa ja mõnevõrra konarline protsess toimub. Linnakooli kaasõpilased on ehk pisut vähem värvikad, kuid tuttavaks saavad needki. Ja siis on teisedki meeldejäävad tüübid, nagu kõrk parun von Thalen ja samavõrra ülbe saksa pastor Böhnke. Või viinalembeline plekksepp Toomas, kes oma teadmistega läinud aegadest ja inimestest mitmed lahtised niidiotsad osavalt kokku põimib ja end sel moel tagasihoidlikust kõrvalrollist esiplaanile nihutab. Ja üsna kõrvalise tähtsusega Hull-Uugo, kes aeg-ajalt esile ilmub küllalt mõjuvalt, et end lugeja mällu söövitada.

Peategelane ise, kuigi tugevalt idealiseeritud kuju, mõjub sümpaatselt, sest autor ei ole tema juures vooruste vürtsiga siiski liiga pillavalt ümber käinud. Vastassugupoole jaoks on tal tugev tõmbejõud. Karjakaaslasest neiuks sirgunud Sirtsu Ella ja linnakooli teenija Asta võrgutuskatsetele suudab noormees vastu panna, kuid endast paarkümmend aastat vanema lesestunud suurnikuproua relvajõu ees varisevad kindlusemüürid ja esimese armastuse lainehari lööb võimsalt üle pea. Romaan lõpeb üürikese idülliga, mille reaalse maailma paratamatus ja elukogenud naise kaine mõistus kahepeale lõpetavad.

Romaani ülesehituse osas olin juba poetamas trafaretset lauset, et autori fantaasia ei tunne piire, kuid äkki taipasin, kui viltu selliste kulunud väljenditega võib lasta. Autori fantaasia on võrratu, kuid piiride tundmises lausa imetlust pälviv. Läheb kohati täpselt piirini, kuid mitte sammugi üle. Selle tunnistuseks on omapärane vahemäng, kus müütiline ja reaalne maailm korraks ootamatult kokku põrkuvad ja siis sujuvalt põimuvad. Mingist kummalisest kihust aetuna läheb poisike nädalapäevaks üksi ürgmetsa otsima Tinasilma – nõida, kelle olemasolu ta ei usu. Ja ometi leiab ta selle – mitte nõia, vaid nõiaks peetu, kelleks osutub joodiku plekksepa jutust kuuldud parunite vägivalla eest metsa põgenenud tütarlaps Aino, nüüd vana eit. Seesama nähtamatu sund toob Aino hiljem külla tagasi ja viib ta isegi kokku oma noorusarmastusega. Selline muinasloo ja tegelikkuse vahelisel eikellegimaal turnimine ja seejuures usutavaks jäämine nõuab erakordset talenti, mida autor ilmselt evib. Võiks arvata, et niisugune interlüüd mõjub romaanis võõrkehana, kuid ometi pole see nii.

Jarmo Matsoni noorpõlve kirjeldus on kaugelt enam kui lihtsalt ühe eesti talupoisi arengulugu. Tegevus sünnib Eesti ärkamisajal ja siia on kindlalt sisse põimitud meie rahva vabaduspüüdluse alged. Jarmo vanemad Markus ja Anna ei ole võrreldavad Vargamäe Andrese ja Krõõdaga, kuigi nad samas ajajärgus sama visadusega põldu harivad. Pigem on Markuses ehk terake Hundipalu Tiitu. Ja Jarmo koolipäevad Rakveres sarnanevad kaunikesti Vargamäe Indreku omadega, kuid koolijuhataja Apfelbaum pole Maurus, vaid näiline kadakas, kes hiljem oma okkad poolvargsi maha poetab ja ilmutab võimet vajaduse korral kaselehti kanda. Ning Jarmo ise pole Indrek, vaid ennem ehk moodsamas rüüs Tasuja, kuigi Bornhöhet võib Linholmile veel vähem mõjutajaks lugeda kui Tammsaaret, ta lihtsalt pole kummagi epigoon. Ja kui ma kasutasin sõna „saaga“, siis polnud see sõnakõlks. Autor loodatevasti andestab mulle, kui avaldan ta saladuse, et lugu ei lõpe kahe köitega. Seda tuleb veel ja kord ehk saame Jarmo Matsoni idealistlikele vabaduspüüdlustele lõpuni kaasa elada.

Pika pagulaspõlve vältel oleme oma kirjanduse tõlkimise kaudu püüdnud muulastele tutvustada oma rahva olemust, selle vabadusvõitlust ning muid püüdlusi ning pürgimusi. Nüüd on meil midagi selles ainevallas, mis kirjutatud otse inglise keeles. See tohiks huvi pakkuda meie nooremale generatsioonile ja nende teistest rahvustest sõpradele. Julgen oma soojemad soovitused selleks kaasa anda.

Märkmed: