Olete kirja pannud ka Eesti Kongressi ajaloo. Millega te ise laulva revolutsiooni aastatel tegelesite?
Olin töötu dissident 1982-1989, kuid siis kutsus Lennart Meri mind pärast pikka rasket näljaaega tööle vastloodud Kultuurifondi tegelema väliseestlaste kultuurisidemetega, üks tema motiive mind tööle kutsuda oli just asjaolu, et olin karistatud, ta lootis, et seepärast äratan ehk mina väliseestlastes rohkem usaldust kui mõni muu tegelane. Küüniline, kuid tõsilugu. Kultuurifondi töö asemel töötasin tegelikult sisuliselt ligi kaks aastat Eesti Kongressi välistoimkonnas, valmistades ette väliseestlastest delegaatide visiite, programme ning pidasin sidet Münchenis asunud Vaba Euroopa toimetusega, faksides igal ööl kimpude kaupa Eesti ajalehtede artikleid Soome RFE korrespondendile Juhan Talvele ja Münchenisse Toomas Hendrik Ilvesele. Side oli erakordselt vilets, internetti ju toona veel polnud, info oli aga vaja kuumalt kätte toimetada. Olukord muutus ju toona tundidega.
Alates 1990 hakkasin ka ise tegema kaastööd Raadio Vaba Euroopale, ning aastail 1991-1998 töötasingi RFE Soome korrespondina Turu linnas. Kui Eesti taasvabanes, raporteerisin juba Soomest Skandinaavia riikide ajalehtede ja poliitikute reaktsioone, vahel tegime neil kuumadel päevadel kuni kolm raadioprogrammi päevas.
Mida mäletate tööst Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni juures. Kas olite aktiivne parteipoliitik?
Ma olen Isamaa erakonna asutajaliige. 1999-2003 töötasin Riigikogus Isamaaliidu avalike suhete ja pressinõunikuna, aga samal ajal olin valitud ka mitmetesse erakonna juhtorganitesse, juhatusse, toimkondadesse, koolituskeskuse Pro Patria juhatusse jm. Rajasime erakonna naisorganisatsiooni. Praegu olen IRLi lihtliige, ent jälgin ikka aktiivselt, mis erakonnas toimub ja nõustan aegajalt tänini mõnd erakonna aktiivset tegevpoliitikut.
Olete kirjutanud doktoriväitekirja Marie Underist. Milline on Marie Underi roll eesti kirjandusloos?
Marie Under oli kõige mõjuvõimsam luuletaja 20. sajandi eesti kirjanduses. Kui tavaliselt piisab klassikuks saamiseks sellest, et kirjanik sõnastab korra oma aja kõige olulisemad tunded oma loomingus, siis Underil õnnestus seda teha koguni kolmel erineval ajastul: I maailmasõja ajal vabastas ta oma sensuaalse luulega eestlaste tundejõu, 1920. ja 1930. aastail saavutas eesti kirjandus just Underi loomingu kaudu küpse euroopa kirjanduse maine, sõja, okupatsiooni ja poliitilise sundpaguluse oludes sõnastas aga just Under eesti rahva kannatuste tragöödia oma legendaarseis poliitilistes isamaaluuletustes, mis omandasid rahvusliku südametunnistuse tähenduse. Underist sai müüt juba tema eluajal. Seda juhtub harva igas kultuuris, eriti harva eesti ülikriitilises kultuuris.
Underi uurimuse avaldamise järel süüdistati teid Eesti ajakirjanduses Underi eraelu liiga avameelses kirjeldamises. Kas see on tagantjärgi naljakas?
Tartu ülikooli kirjandusteadlased on juba uurinud minu Underi-uurimuse retseptsiooni, sest see oli nii huvitav, rikkalik, dünaamiline ja vastuoluline: suurest ülistusest täieliku põlguseni, aga mis mulle valmistas kõige rohkem heameelt oli see, et vastuvõtt sarnanes nii väga Underi luule enda kunagise vastuvõtuga. Ka siis arvati, et Under purustas oma armastussonettidega moraalinorme ja et neid raamatuid ei tohiks koolilastele näidata või need tuleks põletada. Minu eesmärk oli kirjutada uurimus, mida loeksid rohkem kui kümme erialateadlast, et teost oleks biograafiana huvitav lugeda, aga samas, et ta oleks ka kaitstav uurimusena ning doktoriväitekirjana. Selleks tuli rikkuda mõlema zhanri reegleid, ja eks ma olin selle eest ka valmis nuheldud saama.
Teie elu on seotud lisaks Eestile ka Soome ja Ameerikaga. Kas te oskate võrrelda elu neil kolmel maal?
Eesti on ja jääb alati mu kodumaaks, kümmekond aastat Soomes ja kuus aastat Ameerikas olen elanud enda või siis abikaasa töökoha tõttu, mitte seepärast, et tahtnuksin tingimata välismaale kolida. Aga teatud aeg Eestist eemal elamist annab hea perspektiivitunde, mis on elus üldse oluline ja mis mitte. Olen muutunud Eesti ühiskonna suhtes märksa kriitilisemaks. Soome on mulle armas maa, puhas, vaikne, delikaatne, distantseeritud, kingib sulle alati suure individuaalse ruumi, aga seal võid end ka vahel väga üksikuna tunda. Eestis on palju soojemad-tihedamad sidemed pere ja sõprade ringis.
Ameerika elu ei tahaks üldistada, sest nagu mu viimane raamat „Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005-2009“ kinnitab – pole olemas üht Ameerikat, see suur maa on nii mitmekülgne ja rikas ja erinev osariigiti, et ühe maakera sees on seal mitu veel suuremat. Minu pisike Ameerika on idülliline väike ülikoolilinn Madison Lõuna-Dakotas, kus olen lõpuks ometi saavutanud tänu oma abikaasale, professor Jack Waltersile säärase hingerahu, et olen suutnud lõpule viia oma pikaaegsed uurimistööd ja kirjutada mitu raamatut.
Missugune on kuulsa Eesti kirjandustegelase elu Ameerikas? Kas kaugus ei sega sidemeid Eesti ja eestlastega?
See on hea rahulik elu, sest mul on Madisonis täielik keskendumis- ja kirjutamisrahu, telefon ei helise iga kell nagu Eestis ja ma ei pea tõttama kümnetele erinevatele üritustele, mis Eesti ülitiheda kultuurielu juures on paratamatu nagu oravaratas. Ma ei tunne end USAs Eestist äralõigatuna, sest on ju Skype, kus vestlen sõpradega, ja netist loen kõik eesti lehed, kuulan raadiosaated ja vaatan teleuudised. Mul on hea meel, et nüüd hakkavad tasapisi netti ilmuma ka eesti kultuuriajakirjad. Igatsen muidugi eesti raamatupoodide, ema ja poja järele, aga vähemalt kord aastas käin ikka pikemalt Eestis ka neid kallistamas.
Kunagi oli juttu, et kirjutate kolme raamatut korraga. Mis teil praegu käsil on?
Kirjutan ikka mitut teost korraga, see tuleneb ehk mu kärsitust loomusest, kõige suurem pooleliolev töö on elulooraamat luuletaja Ivar Ivaskist, eesti kirjanduse suurimast maailmamehest. Tulin just Riiast, kus külastasin taas tema leske, suurt läti luuletajat Astrid Ivaskit, tema kaunis Riia kodus asub Ivari koduarhiiv, kaasa arvatud 56 kultuurilooliselt haruldaselt rikast päevikuköidet. Tegin mullu neist päevikuist digikoopiad, kokku 28.000 faili, nende läbitöötamisele kulus läinud talv ja kulub veel vähemasti üks talv.
Teen ka ettevalmistusi publitseerimaks Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetust, see tuleb tõeline suurteos, vähemasti 800 lk erakordselt huvitav mõlema kirjaniku vaimumaailma avamise poolest.
Kolmandaks olen avaldamas Ameerika unenägude raamatut, need on väikesed fantastilised mininovellid, mille kujundajaks on kunstnik Leo Lapin. Õieti ongi see uneäoline kunstiraamat Leo idee, sest talle meeldisid väga mu Ameerikas nähtud unenäod, mida ma regulaarselt olen eesti sõpradele saatnud. Mõned neist on lugeda ka mu kodulehel www.sirjekiin.net
Intervjueeris Olavi Kelle
Meie intervjuu: Sirje Kiin tuleb Kotkajärve Metsaülikooli (2. osa)
Kultuur
TRENDING
