Sirje Kiin on tuntud Eesti kirjandusteadlane, ajakirjanik, kirjanik ja tõlkija, kes elab alates aastast 2007 Ameerikas Lõuna-Dakotas. Peatses Kotkajärve Metsaülikoolis peab ta kaks ettekannet, luuletaja Marie Underist ja nn neljakümne kirja kirjutamisega seotud sündmustest okupatsiooniaegses Eestis. Ta leidis aega vastata mõnedele küsimustele.

Kes te olete? Kas eelkõige kirjanik, ajakirjanik, kirjandusteadlane, tõlkija või isegi ajaloolane?

Olen saanud kõrghariduse Tartu Ülikoolis eesti filoloogias ajakirjanduse eriharus, lõpetasin ülikooli 1972, seejärel olin ülikoolis aspirantuuris sotsioloogia erialal, kuid väitekiri jäi poliitilistel põhjustel kaitsmata, doktorikraadi sain palju hiljem, 2009 hoopis Turu Ülikoolis Soomes võrdleva kirjandusteaduse alal.
Leiba olen teeninud nii Eestis kui Soomes ajakirjanikuna, kuid kirjandusteadust uurinud märksa süvenenumalt ja suurema missioonitundega. Seepärast usun, et olen loomult ja tulemuste poolest pigem siiski pigem kirjandusteadlane kui kirjanik, ehkki olen ka luuletusi avaldanud.

Kas te olite rahvuslane ja teisitimõtleja juba ülikoolis?

On tõsi, et mu esimesed ebameeldivad kokkupuuted KGBga algasid juba ülikooli ajal 1969, kui korraldasime mõned poolkeelatud luuleõhtud Tartus ja Viljandis. Olin toona aktiivselt tegev Noorte Autorite Koondises.

Neli aastat kirjutasite Nõukogude Eestis oma väitekirja, aga selle kaitsmine jäi aastal 1978 ära. Mis juhtus?

Minu esimese väitekirja teema oli poliitiliselt tundlik: kultuuriajalehe Sirp ja Vasar auditooriumi arvamuste uuring ning lehe sisuanalüüs. Eestimaa Kommunistliku Partei propagandaosakonna toonane juhataja Mikk Titma keelas ära mu töö jaoks hädavajaliku küsitluse tegemise, sest see olnuks nende meelest ohtlik: esimene eesti intelligentsi uuring sovetiperioodil. Peaaegu valminud töö suleti ülikooli kaadriosakonna raudkappi ja töögrupilt võeti allkirjad, et me iialgi tööst midagi ei avalda ega räägi. Ma ei soovinud nn kinnist kaitsmist, loobusin tööst, abiellusin ja hakkasin Tallinnas väikest poega kasvatama.

Mis toimus Eesti Kirjanike Liidu Kommunistliku Partei rakukese koosolekutel?

Minu liitumine Eesti Kirjanike Liidu parteiorganisatsiooniga toimus 1978 seoses minu kutsumisega ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja asetäitja töökohale. Seda peeti nn nomenklatuurseks töökohaks, millel töötamine eeldas partei liikmelisust. Kirjutasin parteisse astumise avaldusse, et soovin selle sammuga kaitsta eesti kultuuri. Seda peeti toona skandaalseks. Teet Kallas on kirjutanud sellest oma mälestustes. Kaua mind seal ei peetud, varsti saadi aru, et oldi ussi oma rinnal soojendatud.
Juba kahe aasta pärast visati mind sealt välja pika karistusprotseduuride jadaga, partorgiks oli toona kirjanik Jaak Jõerüüt. Mind vallandati 1982 ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja kohalt kui poliitliselt ebasobiv isik. Parteiorganisatsioon arutas poliitilisi küsimusi ja kirjandusküsimusi, mis toona olid aktuaalsed ja mille kohta Moskvast tuli alla dokumente poliitiliste päevakäskudega.
Eriti pikalt arutati 40 kirjaga seotud küsimusi, aga ka noorsoo kasvatamist jms. Kummaline oli see, et vanad stalinistid olid sel ajal alati vait, aktiivsed olid hoopis näiteks endine hävituspataljoni liige Uno Laht, sotsiaaldemokraat Nigol Andresen, Lembit Remmelgas, Paul Kuusberg, noorematest Enn Vetemaa, Rein Saluri, Kalle Kurg jt. Kuusberg oli neist siiski kõige inimlikum.

Olete neljakümne kirja raamatu kaasautor ja sellel teemal on teil kavas ka ettekanne. Kas te selgitaksite paari sõnaga väliseesti lugejatele, kes neljakümne kirja kirjutasid ja milleks?

Eesti intellektuaalide kirjutatud venestamisvastane nn neljakümne kiri võinuks tegelikult olla saja inimese kiri, sest umbes niipalju inimesi sai võimaluse 1980 sügisel kirjale alla kirjutada, kuid hirm võimalike repressioonide ees oli siiski toona nii suur, et paljud ei julenud. Vaid üks kirjanik – Hando Runnel – pidas kirja liiga lahjaks ja pehmeks ega kirjutanud seepärast alla.
Mõned, kes alla ei kirjutanud – näiteks Lennart Meri ja Endel Lippmaa – aitasid allakirjutanuid hiljem palju, kui meie vastu taheti repressioone rakendada. Allakirjutanute hulgas on nii kirjanikke, näitlejaid, teadlasi kui ka muusikuid. Meie eesmärk oli koguda võimalikult palju nimekate kultuuritegelaste allkirju kahel põhjusel: esiteks, et kiri omandaks seeläbi ühiskonnas suurema kõlapinna ja teiseks hellitasime lootust, et suuremad nimed kaitsevad meid paremini võimalike karistusmeetmete eest. Lootsime, et nii palju nimekaid teisitimõtlejaid ehk ei juleta korraga vangi panna – Lääne ajakirjandus tõstaks ehk kisa.

Neljakümne kirjale te ise alla ei kirjutanud, ometi tabas teid KGB äge tagakiusamine. Kuidas nii juhtus ?

Kui me kirja organiseerisime, siis tuumik, kes meie kodus koos käis, otsustas, et igast perest kirjutab alla üks inimene, minu toonane abikaasa, politoloogiaprofessor Rein Ruutsoo oli kirjale juba alla kirjutanud, niisiis minu allkirja enam ei võetud. Protesteerisin küll korduvalt, sest olin kogunud nii mitmete inimeste allkirju ja nemad olid mind ju usaldanud, kuid reegel jäi kehtima. KGB sai muidugi kiiresti jälile, et just mina olin olnud üks aktiivsemaid allkirjade kogujaid, sellest ka tagakiusamine ja vallandamine. Ka mu abikaasa vallandati Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudist.

Mismoodi sai noorest parteilasest äkki dissident?

Ma küsiksin pigem: kuidas sai dissidendist noor parteilane? Ma olin rahvuslane juba keskkooli ja ülikooli ajal, parteiga liitumine oli seotud halva, ent üsna tüüpilise nõukogude aegse intelligentsi valikuga: kas asuda noore kirjanduskriitikuna eesti keelt ja kultuuri kaitsva ajakirja peatoimetaja asetäitja kohale või lasta komparteil sinna nimetada keegi mitterahvuslik inimene, just see oli see nupp, millele vajutati, kui see ettepanek mulle 1978. aastal tehti. Ma nimetasin seda sammu toona poliitiliseks prostitutsiooniks, aga ma otsustasin seda siiski teha, sest lootsin, et suudan olla oma ametikohal eesti kultuurile kasulikum kui mõni teine sovetimeelsem isik, kes oli toona ohuna silmapiiril.
Jääb mulje, et Nõukogude okupatsiooni ajal suhtlesite te tihti välismaalastega ja oskasite hästi võõrkeeli. Tol ajal see just eriti tavaline ei olnud. Kuidas teil see õnnestus?

Võõrkeelte oskus on Eestis olnud ju ajalooliselt tavaline, ikka kolm kohalikku keelt vähemalt: eesti, saksa, vene. Keskkooli lõpetades oskasin vene ja saksa keelt, lisaks võtsin keeltekoolis soome keele tunde. Ülikoolis lisandusid ungari ja ladina keel. 1980. aastail õppisin Teaduste Akadeemias inglise keelt nn kolmanda võõrkeele kursustel, sest ei kannatanud välja, kui palju head ingliskeelset kirjandust liikus mu sõprade käes käest-kätte. See kõik on elus marjaks ära kulunud. Keeled meeldivad mulle, igal aastal ja iga reisiga seoses püüan ikka ka kohalikku keele elementaarsed jooned selgeks saada, et vähemasti ajalehepealkirju ja teleuudiseid lugeda, nii olen kergelt aru saama õppinud ka itaalia, hispaania, usbeki, araabia jms keeltest.
(Järgneb)

Märkmed: