Tartu Ülikooli ajakirjanduse osakonna poolt käesoleval aastal koostatud ja Tartu Ülikooli Kirjastuse poolt välja antud ajakirjanike elulugude koguteos sisaldab 459-l leheküljel 30 ajakirjanduslikul alal tegutsenud isiku elulugusid vormis, nagu nad neid esitasid, järgnedes ajakirjanduse osakonna 2003.a. üleskutsele.
Enamus elulookirjutajaid on ajakirjanduse alal tegutsenud nõukogude ajal ajalehtede, ajakirjade, raadio või televisiooni juures. Ainult üks nendest (Venda Sõelsepp) töötas ajakirjanikuna juba Saksa okupatsiooni ajal „Lääne Elu“ juures. Selle eest pidi ta maksma 11-aastase viibimisega nõukogude vangilaagris.
Kirjutised teevad huvitavaks isiklike elamuste ja toimetuseruumide või raadiostuudiote töö-õhkkonna kirjeldamine. Mitme autori poolt tuuakse elavalt esile momente, mis viisid kokkupuutele tsensoritega ja parteiliikmete järelvalvega. Iseloomustavaks võiks olla Valve Raudnaski tähelepanek, et naisajakirjanikke ei püütud värvata „koputajaiks“. Vähemalt tema isiklikult ei teadnud või tundnud ühtegi, kes oleks olnud agendiks. Kohtumised välismaailmaga olid erandlikud, nagu selgub TV- ja raadioreporteri Enn Anupõllu eluloost, kes kattis 1975.a. Helsingi julgeolekukonverentsi.
Enamik elulugusid meenutavad erialaõpinguid Tartu Ülikoolis eesti ajakirjandusliku koolituse „isaks“ peetava Juhan Peegli juures. Toimetus on seda iseloomustanud järgmiselt: „Kõige olulisemana kumab kirjutajate tekstidest läbi tänulikkus inimlik(kus)e õppetundide eest, et tähtis pole roll, vaid inimene.“
Raamatus on esitatud kolm autorit „raja tagant“. Isegi kogumiku tiitliks on meile hästituntud kauaaegse „Vaba Eesti Sõna“ kaastöölise Juhan Kanguri posthuumselt avaldatud elulookirjelduse pealkiri. Kangur oli võtnud selle Andrei Sakharovi kõnest 1975.a. Nobeli rahuauhinna vastuvõtmisel.
Nagu enamus teisi elulookirjutisi ei piirdu Kanguri oma ajakirjandusliku tegevusega. Ta annab kokkuvõtliku ja huvitava ülevaate noorpõlve Pärnust I Maailmasõja ajal ja elujärjest põgenikuna Saksamaal. Ajakirjanduslikku tööd oli ta alustanud 1928.a. spordiuudiste saatmisega „Spordilehele“ ja jätkas seda juhtkirjade kirjutamisega „Pärnu Päevalehele“, kui ta õppis majandusteadust Tartu Ülikoolis. Elukutseline ajakirjanik sai temast Saksa okupatsiooni alguses „Uus Elu“ peatoimetajana Pärnus. Põgenikuna Saksamaal tegi kaastööd „Eesti Rajale“ ja „Eesti Postile“ ning pärast Ühendriikidesse asumist pidevalt „Vaba Eesti Sõnale“. Kaastööd on ta teinud Rootsis ilmunud ajalehtedele, ajakirjadele „Rahvuslik Kontakt“, „Tulimuld“ ja „Triinu“ ning „Loomingule“ Eestis. Lisaks taolisele kaastööle saavutas Kangur auhindu mitmetel kirjandusvõistlustel Saksamaal ja Ameerikas. Tema kirjanduslikku-ajakirjanduslikku tegevust Välis-Eesti kultuuripõllul hindas Eesti Kultuurifond Ameerika Ühendriikides nimetamisega oma 2002.a. laureaadiks.
Peale Kanguri leiame raamatus „Vaba Eesti Sõna“ kaastööliste Aire Kolbre Salmre ja Väino Riismandeli ajakirjanduslikku tegevust kirjeldavad elulood. Proua Salmre loeb oma ajakirjandusliku tegevuse alguseks üliõpilaspõlves sõnumite saatmist „Vaba Eesti Sõnale“, kui ta õppis õendusteadust Hunteri kolledzhis New Yorgis. Seda kaastööd on ta jätkanud tänapäevani, olles samuti VES-i toimetuse üheks nõunikuks. Tema kirjutisi ilmus ka Rootsis ajakirjas „Vaba Eesti“. Oma peamiseks ajakirjanduslikuks tegevuseks peab ta 10-aastast tegevust ajakirja „Triinu“ USA idakalda toimetajana ja aktiivse kaastöölisena.
V. Riismandel kirjeldab, kuidas tema huvi ajakirjanduse vastu algas osavõtuga Noorte Kotkaste organisatsioonis toimetatud ajakirjanike kursusest, mis mõned aastad hiljem viis 1943.a. kaastöö tegemisele Tartu „Postimehele“. Jätkas seda pagulaspõlves kirjutistega „Välis-Eestile“ Stockholmis. Saksamaal veedetud aastatel oli ta täisajalise ajakirjanikuna Augsburgis ilmuva „Eesti Raja“ välispoliitilise osa toimetajaks. Pärast asumist Ühendriikidesse jätkas kaastööd eesti lehtedele ja ajakirjadele Rootsis ja Ameerikas, samuti Ameerika Hääle Eesti saadetele.
„Meie jäljed jäävad“: raamat eesti ajakirjanike elulugudega (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Selle kogumiku teeb huvitavaks just erineva elukogemuse ning elu- ja tööpaigaga ajakirjanike kirjutised.Et osalen ka nö oma elulooga selles raamatus, siis märkan, et nõukogudeaegsete lehemeeste (naiste) ajakirjanduslik tegevus ei ehmatagi nii väga. Osati ikka ka hoiduda tollest punasest meeletusest. Mõnel õnnestus see suurepäraselt. Arvatavasti antakse veel välja taolisi kogumikke, mis peaksid huvi pakkuma juba ka nooremale ajakirjanike põlvkonnale, kel pole tulnud laveerida oma tõekspidamiste ja etteantud reeglite vahelises labürindis.
Kultuur
TRENDING
