Allakirjutanu pole kunagi olnud Toronto Peetri koguduse liige. Küll aga on ta väga hinnanud, mida see luterlaste kogudus on võimaldanud neile, kes ei olnud meie ühiskonnale, kogukonnale selle tähtsa hoonega otseselt seotud. Just toetusega, ruumide andmisega, isegi, kui ei olnud rahatoov, vaid rahvusliku eesmärgiga.
Edasi isiklikult. Kasvasin üles Peetri kiriku lähiskonnas. Ja kirikus, kui tegevuspaigas, enne seda, kui ma sain aru, et Jumalasõna õpetus on tõene, tähtis, algas noorelt.
Lembitu skautlipkonnas, hiljem malevas, saaabus arusaam, et aatelisus on tähtis. Skautlus on väga õpetlik. Seda üritan, alati pole lihtne, tänaseni jälgida. Peetri koguduse õpetaja Oskar Puhm oli inimesena meelt mööda. Õp Puhm isegi soovitas mulle, kui olin teismeline, oi need keerulised eluaastad, et ma kaaluks usuteadust tulevikus. Et järeltulijaid tarvis, just kantslist, koguduse huvides.
Astusin Peetri koguduse puhkpilliorkestrisse. Inga-Pia Korjus, orkestrijuht, tänaseni tähtis, kui innustaja. Kalmistupühadel esinemised olid kuidagi väga tähtsad. Et vanaemad-, isad kuuleks, kuidas neid pole unustatud. Siis, minule väga tähtis perekond, Torgid, vanaisa Juhan, Onu Ilmar, isast Andresest, emast Ingest peale, kõigi nende nelja lapseni välja, asusid mind harima. Enne küll sellist kodust kristlikku kasvatust ei olnud. Peetrist aga anti. Vastu oma isa tahtmist astusin Peetri koguduse noortekoori, Lootus. Kui hea sõna. Dirigentideks tollal esmalt üsna noor Charles Kipper, vist oli alles ülikoolis, siis vahel Lembit Avesson ja lõpuks Rosemarie Lindau. Roosi oskus meid, enam-vähem ühevanuseid, siduda oli unustamatu.
Ning tulin aastaid hiljem tagasi Cantate Dominosse laulma, just Roosi tõttu. Olen tänulik lauluõdedele, -vendadele, kes elamuse, just kirikus, tegid unustamatuks. Sain ka osa jumalateenstustest; olen ka hiljemgi Peetri kirikus käinud kuulamas Jumala sõna.
Veelgi. Harri Kivilo, Torontosse kolides Montréalist, lõi siin noorte rahvatantsurühma. Harald Seren õpetas neid mitte-lihtsaid samme. Mu esimene armumine toimus siis, aga nime ei ütle. Küll Kristiina ise teab. Ja jälle, harjutused toimusid kiriku seltskondlikus saalis. Need ruumid olid ja on tõesti tähtsad. Sai skautidele tuba. Arhiivile oma tuba. Naisruum, pastoraat, kui saadi aru, et kuluka suure maja pidamine kilomeeter eemal läks liiaks. Anti vabalt, kuigi tagapinda ei tea, keldrisaali teatriharjutusteks olema.
Otsa, enam, kui meie järeltulijad ei olnud koolieas. Käisime siis talviti, ja veel bussiga, kuna siis olime ühe auto pere, jutumärkides supitädide juures. Minekuga alati oli tegemist. Kuid sõna supitädid! Oi, kuidas lapsed olid valmis talve tõrjuma. Iga proua nime ei mäleta, aga Peetri kiriku keldrisaalis oli korraldatud kristlik lastesõim. Kas mähkmetes, või mitte, küll need said vajadusel vahetatud. Paps sai pisut vaheldust. Ja supitädid, küll on meeles Anu Randmaa ja Adelaide Kriisa, vabandan, et teiste nimed ei meenu, lõbustasid lapsi, toitsid väga hea supiga, ja mis tähtsam, ehk, andsid ka kristlikku kasvatust. See oli oluline osa nende lapsepõlvest, mäletavad mõlemad tänaseni.
Siis kunstinäitused, mida kiriku saalides korraldati. Emil Eerme, küll Vana-Andrese koguduse oluline liige, ütles mulle kunagi, et oleks ometi nii, et laenata seda energiat. Vana-Andrese kogudus, kuhu kuulun, on alati olnud lahtiste kätega, südamlik, alt ülesse. Mida vist hetkeseisus ei saa ütelda mujal, kus pealt alla valitseb. Vihje siin kodumaale, kus ollakse ülevalt alla luterlikud, mitte luterlased. Mitte just usklikud inimesed.
Paraku on paljud head hinged, kes lõid Peetri kiriku, kogudust koos hoidsid, lahkunud meite hulgast. Ning kaalul on kiriku müük. Mida pole vaja teha. Austades usku, selle hingehoidvat tähtsust, teisi võimalusi, mis eksisteerivad, et Peetri kiriku ajalooliselt tähtsat ja kaunit hoonet hoida, kas ei võiks ometi praegune juhatus ümber mõtelda? Majanduslikke lahendusi on ju olemas. Selliseid, mis annaks tulevikule õige näo. Lootust ja usku leiame ikka.
TÕNU NAELAPEA
