Maestro on itaalia keeles austav nimetus hinnatud muusiku, peamiselt dirigendi kohta. Tähendab meister, auväärt õpetaja. Ning tunneme seda meesterahvaste aunimetusena, seksistlikult pole kahjuks maestra jõudnud igapäevasesse keelepruuki. On itaalia keeles küll olemas kui naissoost õpetaja, aga siin on mõiste klassiruumiga seotud. Võib julgelt ütelda, et Asta Ballstadti saame austada maestra tiitliga. Tal on pikk karjäär selja taga keskkooli muusikaõpetajana, klaverisaatjana, aga eriti meie kogukonnas armastatud koorijuhina, kõige kauem ja enim tuntud Vana-Andrese koguduse segakoori ees.
Tänavu märgime suurpõgenemise 80. aastapäeva. Astal pole neist kartustest, õudustest ja hirmudest meile pajatada, kuna tema sündis sõja ajal kodumaalt eemal. Soomes, Helsingis. Mäletab aga, et esimeseks koduseks keeleks oli vene keel, isapoolne vanaema oli venelanna. Ning seda, et kui Soomest pageti sõja lõppedes Rootsi, kujunes vanemate soovil rootsi keel koduseks. Kuni pärast kuu aega kestnud eestlaste keelelaagri mõju ta leidis, et soovib suhelda omakestega ainult emakeeles. Määravaks eesti keele hoidmisel on olnud ka nii siinne kogukond kui kirik, algaastatel kuulus Asta emaga Toronto Eesti Vabakogudusse.
Sõjakeeris viis pere tõsiste katsumusteni. Rootsis leidsid nad elamispinna Eskilstunas. Kuid isa ja ema läksid lahku ning kui rootslased alustasid N. Liidu nõudmisel Eestist ja Lätist sinna pagenud inimeste tagasi sünnimaale, sealt teadagi edasi Siberisse saatmist, otsustasid Asta ema ja tädi Kanada poole vaadata. Jõudsid reisilaeva „Gripsholmiga“ 1951. aasta kevadel Halifaxi, sealt rongiga, juba samal päeval teekonda alustades Torontosse.
Asta kohanes kiiresti koolis, kus näitas nii head keelevaistu kui muusikalist andi, selle armastust. Lõpetas klaveriõpilasena ARTC konservatooriumi 12 klassi ning sai kiiresti siinsete kooride ja solistide saatjaks. Keeleand, ladina keeles eriti, tuli kasulikuks keskkoolis. 13. klassi lõpetades sai ta ladina keele õpilasele määratud stipendiumi, mis maksis kinni ta esimese ülikooliaasta õppemaksu. Lõpetas Toronto Ülikooli Mus.Bac (Honours) kraadiga, õppis edasi, saades B.Ed,, pedagoogi bakalaureuse. Oli õpingute ajal Toronto Eesti Meeskoori saatjaks mitmel kontserdil, oluliseks kujunes kontsert Sault Ste. Marie’s. Linn meeldis, olulisi tutvusi sai sõlmitud ning ülikooli lõpetades sai ta sinna koha keskkooli muusikakateedri juhatajana. Kohtas seal inglise keele ja kirjanduse, ajaloo õpetajat Wayne Ballstadt’i, kellega abiellus.
Toronto aga kutsus. Asta sai alul töökoha Sir Wilfrid Laurier Collegiate’i, kuni ootas esimest last, oli lastega viis aastat kodune. Siis taas tööle, Leaside’i keskkooli, mõlemas keskkoolis oli muusikakateedri juhataja. Ning tegeles kogu aja ka eestlaskonna muusikalises elus. Kui maestrod Roman Toi, siis Harri Toi lahkusid TEMi dirigendi kohalt, paluti Asta Ballstadt lauluvendi õpetama, juhtima, millist kohustust ta täitis aastatel 1975-1981.
Kuid üht kooli kontserdikava korraldades, kuhu oli atribuutideks toodud tohutult tsitrusvilju, viis kontakt pestitsiidi ehk putukamürgiga noore dirigendi tõsise terviserikkeni. Ta pidi aasta aega südame huvides töölt eemal olema ning astus TEM’i kohustustest tagasi. Kui tervis oli taastunud palus õp Udo Petersoo ta Vana-Andrese segakoori juhiks.
1980ndad aastad olid mitmeti koguduse koori hiilgeaeg. Lauljaid oli enam kui nelikümmend. Astale meeldisid väga rahvusvaheliselt tuntud suurtööd koorile. Vana-Andrese koori repertuaari jõudsid tema juhtimisel muu hulgas Vivaldi „Gloria“, Bachi „Jõuluoratoorium“. Schuberti „Missa nr 2 G-duur“, Théodore Duboisi „Kristuse seitse viimast sõna“ ja Saint-Saënsi „Reekviem“.
Repertuaaris olid muidugi ka eesti klassikud Tobias, Topman, Aavik, Ernesaks, Virkhaus ja meie pagulus-suurused Toi, Raid ja Avesson. Lembit Avesson oli toona Vana-Andrese organist. Siis oli aasta kava haripunktiks palmipuudepüha- ja advendikontserdid. Ning muidugi jõululaupäeval lauldi tuttavaid jõululaule, mille vahele põimis Lembit Avesson orelisoolosid.
Asta taktikepi all esines segakoor mitmel reisil. Meeliskäiguks oli Põhja-Ontariosse, tagasi Sault Ste. Marie kogudusele laulma pühapäevasel teenistusel, päev enne aga Sudbury eestlastele. Mõlema koguduse õpetajaks oli Udo Petersoo. Lisaks veel kontserdid New Yorgis ja Montréalis ning mujalgi Põhja-Ameerikas.
Maestrale on aga eriti meelde jäänud 1986. aasta Euroopa Eestlaste Laulupidu, Heidelbergis Saksamaal. Seal juhatas Asta ühendatud segakoori, kus laulis ka koguduse koor. Päev hiljem esines Vana-Andrese segakoor solistkoorina kuulsas ajaoolises Heidelbergi Ülikooli kirikus vaimulikku muusikat, solistideks Tamara Norheim-Lehela ja Irene Loosberg. Esitati seal Saint-Saënsi „Reekviemi“, Asta oli programmilehele tõlkinud missa teksti ladina keelest eesti keelde, mis on omaette suur saavutus!
Kui jõudis kätte pensioniiga, andis Asta taktikepi üle Heli Tennole, toetades teda repertuaari laiendamisega, olles ka tihti koori saatjaks. Nüüd on koorijuhiks Liina Purje-Lepik ja Asta on alati valmis abiks olema kas saatjana või hea nõuga.
Astale meeldib väga Vana-Andrese segakoorile Lembit Avessoni poolt loodud moto, sõnadeks Laulud 69:31. „Ma kiidan lauluga Jumala nime // ja tänulauluga ma ülendan teda!“ Seda saate 26. mail kuulda Agricola pühamus Vana-Andrese segakoori esituses.
Allakirjutanul on teada, millise klaveripalaga Asta rikastab 75. a juubeli kontsertjumalateenistust, aga jätab selle hetkel enesele. Peate ise kohale tulema ja kuulama meie haruldase maestra mängu. Nii saate osa Torontos juba kolmveerand sajandit kestnud eesti vaimuliku muusika ja koorilaulu traditsioonist, mis tänu neile nagu hinnatud ja väsimatule Asta Ballstadtile on ikka elujõuline ja meelirikastav.
TÕNU NAELAPEA
