Eesti sini-must-valge Toronto raekoja ees
Eesti Vabariigi 90. juubeli pidustustele anti avalöök laupäeval, 23. veebruaril Toronto raekoja ees Eesti lipu heiskamisega. Kahjuks oli ilusale ilmale vaatamata tulnud kohale kõigest 20 rahvuskaaslase ümber. EKN-i esimees Avo Kittask märkis ava- ja tervitussõnas, et lipp heisatakse päev varem seetõttu, et kogudused saaksid pühapäeva hommikul oma päevakohaseid jumalateenistusi pidada. Ta tänas Toronto linnavalitsust, kes igal aastal on lahkelt andnud siinsele eesti kogukonnale võimaluse oma trikoloori heiskamiseks ja vastavad ettevalmistused teinud. Hr. Kittask lisas, et on raske uskuda, et Eesti Vabariik on 90aastane ja et üle poole sellest ajast pole me vabad olnudki. Okupandid leiavad veel nüüdki, et tegime valesti, nõudes endale iseseisvust.
Eesti Vabariigi aupeakonsul Kanadas Laas Leivat märkis oma sõnavõtus paradoksaalset fakti, et mida hullem ilm (ja veebruarikuus on külmi ja tuisuseid vabariigi aastapäevi küllalt olnud), seda rohkem rahvast tuleb kohale. See on muidugi meie kuulsast eesti jonnist tingitud. Aupeakonsul Leivat tõi esile Eesti lipu heiskamise suure tähtsuse Torontos okupatsiooniaastatel, kus seda kodumaal ju teha ei saanud.
Ja siis kõlas vägevalt Eesti hümn läbi võimenduse, millega kohalviibinud ühinesid. Olime justkui laulupeol. Nende helide saatel tõusis Torontos meie sini-must-valge, mille heiskasid Eestist siia tulnud noored muusikud – Anna Põldvee ja Toomas Rull.
Õhtul toimus Toronto Eesti majas väliskülaliste vastuvõtt ja juubeliball EKN-i ja aupeakonsulaadi korraldusel, mille kohta on meie võrgulehel eraldi artikkel.
Laupäeval ja pühapäeval oli Eesti Majas Eesti Kunstnike Koondis Torontos näitus, mille ametlik avamine toimus just enne pidulikku vastuvõttu.
Rahvarohke aktus Toronto Ülikooli aulas
Pühapäevane Eesti Vabariigi 90. juubeli kontsert- aktus Toronto Ülikooli aulas Toronto Eesti Seltsi korraldusel eesotsas esimehe Ülo Isbergiga, sulges skeptikute suu. Rahvast kogunes sellele erakordsele üritusele üle ootuste arvukalt, ehkki paljud arvasid, et me kaome lihtsalt ära sellesse suurde saali. Aktus kujunes päevakohaselt pidulikuks, aga ka südamlikuks. Sellele võiks pakkuda alapealkirjaks ühendkoori ühe laulu sõnu – „Üksteist peab hoidma…“. Sest kuidas muidu suudaksime me siinses rahvustekirevas miljonilinnas püsima jääda?!
Pisut veninud alguse sisustasid ekraanil pilku püüdvad Eesti kaunid vaated ja rahvamuusika. Tänusõnu pälvib Viive Tork-Hiis suurepärase lavakujunduse eest. Jälle tuleb imetleda ja kiita teadustaja Veiko Parmingu professionaalsust ja suurepärast eesti keelt.
Skautide ja gaidide orkestri (ngdr. Tiina Paluoja juhatusel) esitatud A. Kapi „Eesti marsi“ saatel toodi saali Eesti ja Kanada lipud, misjärel lauldi Kanada hümni. Avapalvuse pidas E.E.L.K. peapiiskop dr. Andres Taul. Tema sõnavõtule viitasid organist Ch. Kipperi eelnevad orelihelid laulust „Veel kaitse, kange Kalev, oma lapsi“ (M. Härma). Peapiiskop ütles oma vaimulikus sõnavõtus, et ülalmainitud laul oli paguluses okupatsiooniajal pagulastele ehk tähtsamgi kui kodumaal, sest see sidus meid ühte. Jumalalastena otsime kaitset ja pelgupaika Jumala juures. Miski ei saa meid lahutada sellest kaitsest – ei kaugused ega erinevad ajastud. Paludes Jumala kaitset oma ellu, võime ennetada raskusi. Usk Jumalasse kui pelgupaika pakub rõõmu ja kindlust. Valvaku Jumal meie maa, rahva ja tuleviku üle, lõpetas peapiiskop oma vaimuliku sõnavõtu.
Aupeakonsul Laas Leivat õnnitles osalenuid isamaa juubeli puhul, öeldes, et selle päeva sisu ja suurus sõltub meie kõigi isiklikest iseseisvuse tunnetest. Ehkki meil on olnud raskeid ja paremaid aegu, võime olla õnnelikud, et meil on oma riik.
Langenute mälestamise tseremoonia viis läbi Eesti Ohvitseridekogu Kanadas abiesimees Tarmo Rae, kes oma sõnavõtus mh mainis, et Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918 oli julge samm, millele järgnes Venemaa kallaletung. Meie kaitsevägi astus julgelt ja professionaalselt bolshevikele vastu, kes olid sunnitud alla andma Tartu Rahulepingut sõlmides 1. veebruaril 1920. Rõhutagem, et eesti sõjamehed kaitsesid meie riigi iseseisvust ka II maailmasõjas, kus nad kandsid suuri ohvreid.
Skm. Enn Kiilaspea juhatusel orkestrilt kõlanud E. Võrgu „Uinuge, langenud kotkad“ ja Evi Dulderi emotsionaalselt esitatud E. Laidsaare luuletus „Neid oli viis“ viis kuulajate mõtted Eesti ajaloo rasketele aastatele ja ränkadele radadele.
Järgnevalt laulis Eesti Koolikoor Reet Lindau-Voksepa juhatusel Ch. Kipperi klaverisaatega Mariliis Valkoneni „Kodutee“ (tekst Marit Toom) ja Tõnis Mägi „Palve“, kus solistina oli kaastegev sopran Liivi Hess. Laul, mis ei jätnud ühtki saalisviibinut külmaks.
Aktusekõnelejat dr. Roman Toid tutvustas Veiko Parming. Nagu Veiko mainis, ei vajagi dr. Toi erilist tutvustamist, sest kõik teavad maestro suuri teeneid siinse muusikaelu „vedajana“, koorijuhina, organistina ja heliloojana.
On tähelepanuväärne ja sümboolne, et aktusekõneleja iga ületab Eesti Vabariigi vanuse, mida kõneleja ka rõhutas, öeldes, et ta on isiklikult meie kodumaa rõõmudele ja muredele kaasa elanud ning nimetas end „silmtunnistajaks“.
Seejärel esines ühendatud segakoor, mis koosnes TEAS „Ööbiku“ ja Segakoor Estonia lauljatest. Asta Ballstadti juhatusel kõlas Mihkel Lüdigu laul „Sääl kord kasvab kaunis kodu“(tekst A. Haava) ja Rosemarie Lindau juhtimisel Adalbert Virkuse „Ma tõstan silmad üles“. Selleks lauluks ühinesid lauljatega koolikoor ja viiulisolist Markus Medri. Väga mõjuv ettekanne!
Järgnevalt sai tervituseks sõna Eesti Vabariigi Ottawa Suursaatkonna asjur Rasmus Lumi. Kõneleja rõhutas Eesti Vabariigi rahvusvahelist autoriteeti ja küpsust, mis eriti ilmnes pronkssõduri teisaldamise keerulisel ajal. Ta tänas neid Kanada eestlasi, kes selleks oma panuse andsid. Hr. Lumi ütles, et Eesti paistab rahvusvaheliselt silma oma positiivsuse ja julge tulevikuvisiooniga. Et ükski riik (sh väike Eesti) ei saa tänapäeval hakkama ilma liitlaste ja sõpradeta, on Eesti teinud hästi ja õigesti, toetades teisi riike nõu ja jõuga. Hr. Lumi luges seejärel katkendeid Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnest.
Veiko Parming luges ette kirjalikud tervitused. Kanada peaminister Stephen Harper õnnitles eestlasi iseseisvuspäeval ning rõhutas Eesti-Kanada häid suhteid ja NATO partnerlust. „Meid seob sõprus,“ seisab peaministri tervituses. Õnnitlusi ja häid soove olid läkitanud ka Ontario peaminister Dalton McGuinty ja Toronto linnapea David Miller.
Järgnenud kontsertosas laulis taas ühendatud koor. Gustav Ernesaksa laulule „Mu isamaa on minu arm“ (juhatas Ingrid Silm) järgnes Kadri Hundi südamlik eelpool mainitud „Üksteist peab hoidma“ Reet Lindau Voksepa juhatusel. Skautide ja gaidide orkestri saatel skm. Enn Kiilaspea juhatusel lauldi koos J. Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit“.
Aktuse lõppsõna ütles EKN-i esimees Avo Kittask, kes edastas ühtlasi Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimehe Jaak Juhansoo tervituse. Hr. Kittask võrdles Eesti Vabariiki noore tärkava taimega, mis peegeldub ka juubeliaasta sümboolikas. On hea, et me võime siin Torontoski külvata eesti põllule uudsevilja seemet, ütles ta ja tänas seejärel kõiki aktuse korraldamises osalenuid.
Lõpuks lauldi ühiselt veel Eesti hümni ja „Porilaste marsi“ saatel kandsid gaidid ja skaudid lipud saalist välja orkestri saatel, mida juhatasid vastavalt skm. E. Kiilaspea ja ngdr. T. Paluoja.
Aktusele järgnes eesti veteranide ja kaitsejõudude austamine Toronto Eesti Majas Toronto Eesti Seltsi, korp! Fraternitas Estica ja EÜS-i korraldusel, millest leiate ülevaate eraldi artiklina.
Lõpuks võib kinnitada, et Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamine (või ka pühitsemine) oli meeldejääv ja ilus sündmus. Olgu tänatud kõik, kes selle kordaminekuks oma panuse andsid.
Markus Medri viiulil