See kuldsel sügispäeval, tähistades Eesti Maja kohvikus Paavo Loosbergi juubelit, ajasime kohvilauas toredat juubelijuttu. Meie laudkond koosnes vabatahtlikest arhiivitöötajatest ning ikka ja jälle tuli kõneaineks iganädalane töö ja Paavo osa selle kordineerimisel.
Paavo on intelligent, kelle käest võib alati küsida fakte, kirjanike elulugusid, tähtpäevi jne. Ta teab kõike. Oma mõnusal, aeglasel viisil võib ta jutustada minevikusündmustest, kohtumistest huvitavate kultuuri-inimestega; ta teab täpselt, kus kohas ja millal toimus üks või teine lahing, kes on kes ja püüab vahest selgeks teha, et valge on must.
Paavo on diplomaat. Ega ta muidu poleks saanudki olla taasiseseisvunud Eesti esimese presidendi Lennart Meri adjutant. Diplomaatiat jagub meilegi. Ta tunnistab enne masina või kompuutri eksimust kui et meie eksiksime. Ka meie vigu aasib ta läbi lõbusa huumori, solvamata kedagi ühegi märkuse või sõnaga. Ta heatahtlikkus ilmneb igas tööpäevas. Jäädes ise märkamatuks, oskab ta teisi innustada, tööd organiseerida ja tal on oma kindel nägemus arhiivitöö tuleviku kujundamisel. See muudab meie tööaja märkamatult lühikeseks ja laabuvaks. Me imetleme ta suutlikkust jaotada oma aega loengute pidamise, kirjandusõhtute, lennuväepoiste kokkutulekute ja paljude muude ürituste organiseerimisel ja neil osalemisel.
Arhiivitöö päevadel vajame nii tihti ta abi ja nõuannet ning aina küsime — kus on meie Paavo.
Arhiivi kollektiiv soovib Paavole tugevat tervist, rõõmustamaks meie tööpäevi, ja olgu õnne tähistada veel mitmeid juubeleid.
Kollektiivi nimel
HILJA SUURNA