www.DELFI.ee
Artikkel originaalis: http://www.delfi.ee/news/paeva...
Aasta tagasi alustati Eestis tänuväärse programmiga “Talendid koju!”. Programmi eesmärgiks oli koju tuua välismaale tööle läinud andekad noored. Olen siiani veendunud, et tegelikult on tegemist väga tänuväärse ettevõtmisega, aga oma aga-dega.
Kuigi ma tean oma tutvusringkonnas vähemalt kümmet inimest, kes on tulnud välismaalt Eestisse tagasi, siis ainuüksi viimasest poolest aastast tean kokku vähemalt nelja noort teadlast, kes on siirdunud välismaale tööle. Ja nendega suheldes on välja tulnud, et kui esialgu ka planeeriti välismaal teadust teha aasta või kaks, siis, olles mõnda aega näinud elu välismaal (konkreetsed inimesed on tööl Šveitsis, aga veedavad ka aega Prantsusmaal, kus on elu palju odavam), on nad hakanud sügavamalt järele mõtlema, et oma elu pikemalt nende riikidega siduda.
Miks nad tahavad välismaal töötada?
Hea küsimus. Ega ma ei oleks isegi uskunud, et pikemaks ajaks kui kahenädalaseks puhkusereisiks Eestist eemale võiksin minna. Aga saatus tahtis teisiti. Nii ma siis maandusingi kom kuud tagasi Genfis, avastamaks elu võimalikkust väljaspool Eestit.
Esimene kuu oli karm — televiisorit polnud, sülearvuti põles läbi jne. Aga kõik selle kaalusid üles palju positiivsemad emotsioonid.
Mu elukohaks sai pisike Prantsusmaa külake, Genfi kesklinnast 20 minuti autosõidu kaugusel, kus elanikke kokku nii umbes 3000. Esimeste päevadega sai selgeks, et harjumuspärase inglise keelega pole siin midagi teha, kõige aluseks on prantsuse keel ja elektriarve.
Jah, lugesite õigesti. Kui Prantsusmaal leiad korteri ja tahad sinna saada interneti püsiühendust (või isegi netipulka), mis Eestis on põhiõigus, siis on sul siin vaja avada esmalt pangaarve; selleks, et saada pangaarve, on sul vaja elektriarvet; selleks, et saada elektriarvet, peab sul olema aga pangakonto. “Halloo,” oli esimene karjatus, mis tuli peale sellise surnud ringi keskele sattumist. Ei kujuta ette, kui palju halle juukseid oleks peas juurde tekkinud, kui ei oleks olnud lahket pangatöötajat, kes suutis suhelda ka inglise keeles ja kes sai aru süsteemi absurdusest ning suutis leida lahenduse.
Parem kliima?
Mõnes mõttes kindlasti. Veel oktoobri algul küündisid päevased temperatuurid üle kahekümne plusskraadi. Päikest jagub päevadesse rohkem ja pilvisust on vähem.
Ilusad inimesed?
Kahtlemata on inimesed ka kõrges eas väga hea väljanägemisega, kui nad lapsest peale teevad sporti, matkavad pühapäeviti nagu muuseas mägedes. Seejuures mulle jääb elu lõpuni meelde mu esimene matk korralikes mägedes, kus pidin tõusma jalgsirännaku käigus 1825 meetri kõrgusele. Nojahh, Eestis ei hiilanud ma ju mingi meeletu sportlikkusega, vahel jalgratas, mingil hetkel squash ja ujumine, aga selline tõus…
Ma olin umbes 1400 meetri kõrgusel täiesti kindel, siit edasi ma ei liigu (auto jäi umbes 1200 meetri peale). Aga lõpuks jõudsin ma maagilise 1825 meetrini, endal surm silme ees. Mis põhiline, sellel teekonnal oli palju ilusaid ja lahkeid inimesi. Üks seltskond oli suisa akordionitega ja mängis mäe otsas omaks rõõmuks ja teiste lõbustamiseks.
Just sõbralikkus oligi see, mis mind kõige rohkem üllatas. Siinses ühiskonnas puudub selline ärapanemine ja õelutsemine, mis Eestis tavaline on. Peale kahte kuud siinset elu hakkas mul lihtsalt paha, kui avastasin, et olin jälle teinud vea ja julgesin lugeda mingeid Eesti veebilehe kommentaare.
Kohalikud sportimisvõimalused
Matkamisest ma juba rääkisin. Igas kohalikus külas on olemas noorte mänguväljakud või tervise- ja matkarajad, kus inimesed igapäevaselt oma tervise eest hoolitsevad. Muidugi on need kõik siin tasuta. Lisaks veepargid ja erinevad spordisaalid, neid jagub erinevate alade harrastamiseks pea igasse külla. Siinses külas on jalgpalliväljakud ja kerkib uus spordisaal, kõrvalkülas on tenniseväljakud ja ülejärgmises külas veekeskus. Selgituseks veel niipalju, et kui siin üks küla lõppeb, siis teine ka reeglina kohe algab.
Selles pisikeses külakeses ei ole anonüümseid suurmaju, on maksimaalselt 15-20 korteriga “suurelamud”, kus elanikud teavad üksteist nägupidi. Siin ei ole ma märganud ei kuritegevust ega kodutuid. Tõsi, üks naisterahvas siin küla vahel siiski liigub, kes nagu ei omaks kodu, samas ei ole ma teda näinud kunagi kerjamas ja saiapoest ostab ta saia ka oma raha eest.
Kohalik saiapoe omanik (siin külakeses on neid muide kokku 4) teab täpselt, millist saia ma eelistan, isegi kui ma seda keerulist nime perfektselt välja hääldada ei oska. Ta on võimeline naeratavalt minuga ka pikalt suhtlema (puhtas prantsuse keeles muidugi), kuigi ma sellest jutust veel paljutki ei taipa. Ometi on ta järgmisel hommikul sama rõõmus, sama sooja saiaga ikka olemas.
Miks peaks noored koju tahtma?
Peale kõiki neid katsumusi, mis on inimene teinud, et siia end sisse seada, tekib minulgi küsimus, miks peaks inimene siit ära tahtma, tagasi Eestisse, sinna õelusesse ja külmadesse, anonüümsetesse inimsuhetesse? Ma ei usu, et nendes inimestes ei oleks usku Eestisse ja tema tulevikku, pigem nad ongi näinud hoopis teist maailma, tunnetanud hoopis teist sugust inimestesse suhtumist ja omavahelist suhtlemist.
Miks peaks talendid ikkagi koju tooma?
Noored, kes on välismaal töötanud, on raudselt avarama silmaringiga, nad on avatumad ja palju positiivsemad. Kui tuua näiteks jällegi need teadlased, kellest ma oma juttu alustasin, siis nende tehtud töö jääks ju Eestisse, mitte nende tulemustega ei saaks end ehtida võõramaine ülikool.
Mis tooks ühe talendi koju?
Ma ei usu, et ainult raha. Sellest on ka erinevad inimesed ju rääkinud, et raha ei ole elus peamine (kuigi paljude jaoks on see vägagi peamine ja ma saan sellest ka aru, sest kui sa ikka ei saa endale leiba lauale, siis muutudki külmaks ja kalgiks). Samas, kas noor talent, kes on tunda saanud sellist sõbralikku elukeskkonda, tahab ikka tagasi Mustamäe või Annelinna üheksakorruselisse massehitisse. Sest olgem ausad, paljud neist ei saaks endale rohkemat Eesti palga juures lubada.