Detsembris toimus kaks pöördelist sündmust. President Bush pidas neli kõnet, mida on hakatud nimetama „võidukõnedeks“, kuna need keskendusid tingimustele, milledest oleneb võidu saavutamine Iraagis. Ja samas astus Iraagi rahvas oma uute valimistega 15. detsembril sammuvõrra lähemale demokraatiale, mis on üks eelpoolnimetatud võidu tingimustest. Bushi võidukõned olid pöördelised aga ka selle poolest, et nendes möönis ta esimest korda Iraagi sõjakäigu plaanimisel tehtud vigu.

Vaatlejad on ühel meelel selles, et viimased valimised, arvult sel aastal juba kolmandad, olid toimunuist tähtsaimad. Need andsid Iraagi rahvale esimese korrektses põhiseaduslikus korras moodustatud rahvusassamblee ja valitsuse. Ühtlasi aitasid nad kinnitada Ameerika rahva usku, et valitsuse Iraagi-poliitika liigub õiges suunas.

Hästituntud Pew uurimuskeskus mõõtis 14. detsembril ameeriklaste suhtumist Bushi väitesse, et USA kaitsejõudude kohene äratoomine Iraagist – nagu seda mõned liberaalid on soovitanud – ainult hoogustaks terrorismi. Pew leidis, et 58% küsitletuist pooldas presidendi vaadet, kuna sellele vastu oli ainult 13%. Üldsuse enamuse hoiaku võtab kokku Scripps Howardi uudisteteeninduse kolumnist Dale McFeatters, kirjutades Washington Times'is:

„(15. detsembri) valimised olid viimseks sammuks selles poliitilises protsessis, mille USA juhendusel tegutsev koalitsioon (Iraagis) töötas välja 2003. a. suvel, (kutsudes ellu) ajutise valitsuse ajutise põhiseaduse alusel, mis said sissejuhatuseks tänavu toimunud kolmele rahvahääletusele: üks jaanuaris asutava kogu loomiseks, mis töötas välja riigi uue põhiseaduse; teine oktoobris selle põhiseaduse ratifitseerimiseks ja kolmas (15. dets.) 275-liikmelise parlamendi moodustamiseks, mis jääb nüüd neljaks aastaks maad valitsema.“ (WT, 15. dets.)

Sama lehe juhtkiri peab Iraagi viimaste valimiste tähtsaimaks saavutuseks vähemuses oleva sunniitide usulahu lepitamist shiiitidest koosneva enamusega. Leht tsiteerib üht juhtivat sunniiti, Saleh al-Mutlekit, keda siiani arvati mässulisi soosivat, kuid kes nüüd ütleb:

„(Need valimised) avavad ukse läbirääkimistele Ühendriikide ja sunniitide juhtkonna vahel vägivallatsemise lõpetamiseks“.

Kodurahu sõlmimine sunniitidega, kes kukutatud diktaatori Saddam Husseini ajal nautisid igasuguseid eeliseid ning sõja algusest saadik on töötanud vastu nii shiiitidele kui ameeriklastele, on võtmetähtsusega etapiks Iraagi demokratiseerumise protsessis. See on lõppude lõpuks see ainus ja tähtsaim eeldus, et Iraagist saaks riik, mis suudab end kaitsta ilma ameerika sõduriteta. Ehk nagu ütleb McFeatters: „Meil ei ole Plaani B.“

Märkmed: