Kasutan juhust tõmmata tähelepanu asjaolule mida olen ammu kahetsusega täheldanud -- et meie eesti neiud ei taha / pea tähtsaks rahvarõivatega kaasnevate peaehtete kandmist. See torkab eriti silma just nendel ühistel balti üritustel kus teised tüdrukud on jalatallast pealaeni täiuslikult rõivas, nii nagu omal ajal käidi. Võiks ju öelda, et rahvarõivad ongi poolikud, kui pea paljas, rääkimata sellest, et näeb nats lohakas välja – (nagu ohvitserivorm vormimütsita?) Omal ajal rahvatantsust mäletan, et põlati ka peaehteid, kas siis kardeti soengu segi ajamist või arvati, et need lihtsalt nägid tobedad välja. Kahjuks omaaegsed tantsuõpetajad ei rõhutanud nende tähtsust ega nõudnud nende kandmist. Nii tundubki, et peakaunistuste kandmine jäi pea ühe terve põlvkonna seas soiku. Egas muud kui jälgida eeskuju -- minu meelest on antud läti ja leedu neiud imekaunid oma "kroonides" ja küllap tunnevad ka uhkust neid kandes. Ometi on meie tihti esinevad pärjad palju tagasihoidlikumad ehk siis järelikult ka n-ö kergemini kantavad? Asi on lõppude lõpuks suhtumises. Pruuditanu peaks näiteks olema POWER-, kindlasi mitte häbi asi...

Hea vastus!!
... ja need üritused tuletavad meile, noorematele ka, et sellised õudsused on juhtunud meie rahvale ja meie peredele.

Tseremoonial on oma tähtsus, see aitab ühiskonnal toime tulla juhtunuga. Tänapäeval me elame oma üksikuid elusid ja oleme nagu peata kanad. Meie elu on rikastatud selliste tseremooniatega, mis ühendavad meid minevikuga ja meie rahvaga, et me sellest õpiksime midagi ja kasutaksime neid teadmisi tänapäeva oludele.