Jüri Tuulik lahkus siit ilmast juulikuu alguses, 74 aasta vanuses. Iga, milles oli kindlasti veel sules palju, mida paberile asetada. Abrukal sündinud kirjanik pakkus allakirjutanule üle aastate palju lugemisrõõmu, rõhutades siin ehk eriti 1979. a ilmunud „Varest“, mida peaks pidama meie rahva huumorikirjanduses vajalikuks lektüüriks. Abruka rahvas, kes pidi muidugi Saaremaalt palju vajalikku hankima, kirjeldas Tuuliku sõnul oma elupaika kui meretagant. Mitte kui meretagust kohta. Meretagant, kus kui räime, omal ajal turska, hülgeküttimist talvel poleks olnud, siis kadakate ja kiviklibu pealt poleks naljalt elatist leidnud.

Need read pole in memoriam, vaid soov tutvustada kirjanikku neile, kes ehk temast kuulnud pole või pole saanud nautida ta loomingut. Valisin riiulilt 2009. a ilmunud „Aprillipörssa“, teose, kuhu on kogutud arvukalt Tuuliku lühijutte ning ka seal esmalt trükivalgust näinud näidend „Abruka aeg“. Ei tea, kas seda on kusagil lavastatud, aga kahtlemata oleks väärt ettevõtmine teatrirahvale. Rõhutada tuleb, et murdekeelse kirjandusena vajab teos lugeja terast tähelepanu.


Eeldan, et autor ise langetas valiku, ja edukalt, kuna pole lühijuttu, novelli, mis ei pane mitte ainult muhedalt saarerahva kombel tihti muigama, vaid vahel on tahtmine valjult naerda. Kahtlemata kuulub näiteks teose pealkirjaks valitud fantaasia, kuidas talvel käidi Kuressaares pörsast ostmas; turul olevat neid olnud nii arvukalt, et ruigamist olevat Abrukalgi kuulda olnud… Selline on Tuuliku oskus lugejat paeluda, isegi kui mõni Abruka väljend pani lugedes kukalt kratsima. Eriti valiku esimene lugu „Meretagune asi“ - on ses mõttes paras pähkel. Kui seda möikad, siis ülejäänu lugemine läheb libedalt.

Siinjuures tuleks rõhutada, et autor pälvis laialdaselt tunnustust – mitte ainult 1980. a Saare Kaluri auhinnaga rannarahvast kujutava loomingu eest, aga lisaks mandrilt, esmatähtsusega Eduard Vilde nim. kirjandusauhind (1977) ja Eesti kirjanduse aastapreemia (1981). Need preemiad peaksid andma pildi sellest, kuidas ning mis suunas ta sulg jooksis. Ta teoseid on ka rahvusvaheliselt tunnustatud, neid on tõlgitud mitmesse keelde, sh inglise, saksa, vene, läti ja slovaki keelde.

Kiusatus on ütelda, et raamat on pigem kogutud vested kui midagi muud. Siin on enam kui terake tõtt, aga võib ka metsa minna, kuna huumorisoonega kirjutised, mis keelega mängivad, pole alati vested. Tuuliku novellid, mida vesteteks ei saa pidada, on õigemini meelejahutuse kategoorias, vürtsitatud satiiri, vahel iroonia ning kahtlemata väikese saare rahvahuumoriga.

Tuulik kirjutas Abruka arhipelaagimurdes (Abrukat ümbritseb 16 väiksemat saart ja laidu, nende hulgas tuntud Linnusitamaa), mängides edukalt sõnadega. Vaid üks näide: armastus olevat patsiilius, selline, mis kui kord hammustab, ei lase lahti, kuni leivad ühes kapis. Ning siis on juba abielupaari oma teha, kuidas parima või halvema poolega toime tulla – kuid patsiilius on, vähemalt enamates Tuuliku lugudes, eluaegne kaaslane, kui just meri või kärakavõtmise kiusatus vahele ei astu.

Autor ise nimetas raamatu tagakaanel, et kogutud lood on külavahejutud. Ent merel, meretagustel asjadel on siiski „Aprillipörsa“ autoril oluline roll. Karmide loodustingimustega arvestades pole ime, et abrukalastel on armastus looduse vastu – aga eriti inimeste vastu, kuna üksi ei tule keegi mässaval merel või jääl toime. Tuulikul on erakordne oskus põimida traagilisi vaateviise humoorikatega – ning selles on nimetatud teose peamine võlu.

Laiahaardeline, inimlik murdekirjandus, mille autori lahkumisest on kahju, kuna see tähendab, et kordumatust Abruka ajast enam uusi lugusid nautida ei saa. Tihti on nii, et looja ja lugeja saavad ühises sadamas kokku, mis on suur osa raamatusse süvenemise võlust. Mönusate ja muhedate juttude kirjapanija Jüri Tuulik jättis kahtlemata sügava jälje eesti kirjanduse ajalukku.

Kultuur

TRENDING