Öeldakse, et vanasti olid laevad puust ja mehed rauast. Mida öelda aga õppinud laevameeste-naiste kohta ajal, mil laevu juba pikka aega rauast tehakse? Ju siis peab ütlema, et laevamehed peavad rauast olema või vähemalt väga hinnalisest ja vastupidavast puust!
Eesti mereharidus tähistab 2009. a. oma 90. aastapäeva. See on üks oluline daatum, mis peaks erinema paljudest varasematest oma positiivse tooni poolest. Täna on eesti merehariduses tegutsevate inimeste kätes ainulaadne võimalus külvata hariduspõllule seemet, mille rikkalikku saaki võiksime koguda meie merehariduse sajandikokkuvõtte tegemise ajal. Just nii kaua võtab heade spetsialistide koolitamine minimaalselt aega.
Kui muidu räägitakse, et nõukogude aeg ei jätnud midagi head, siis merenduses see päris nii pole. Me ei saa salata, et mitte väga kauges minevikus seisis Tallinnas kui kodusadamas näiteks maailma suurim purjelaev Krusenstern ja et purjelaev Vega oli samuti alus, mille omamist täna võiks nautida. Me ei räägi siin Eesti Teaduste Akadeemia omandis olnud suurepärasest ja rahvusvaheliselt tunnustatud uurimislaevast, mis samuti välismaalastele üle anti.
Kui aastal 2007 oleks Eesti Mereakadeemia (EMA) käsutuses ikka veel see kinnisvara, mis 1990ndate aastate alguses kergekäeliselt käest anti (nimetame vaid tänast Inglise Kolledzhi hoonet, nn KAPO kvartalit Luise ja Endla tänava piirkonnas, ühiselamut Tallinna vanalinnas, Karu tänava õppehoonet, praegu väga kalleid sadamakohti Pirita TOPis, kinnisvara Pärnu südalinnas jne), siis mõistame, et eesti mereharidus pole osanud oma varadega just heaperemehelikult ümber käia. Nüüd on jälle tekkinud aastate järel lootus, et seekord ehk aitab riik merehariduse infrastruktuuri asjad korda saada. Meie merehariduse eksperdid on olnud aastate jooksul ikka ühed ja samad inimesed (nimetame siin ka täna EMAga seotud A. Raukast või T. Kõutsi). Jääb vaid loota, et nad mõistavad oma vastutuse määra.
EMA arendamisel on olemas esimesed konkreetsed sammud ka a. 2007. 13. veebruaril kirjutasid Pärnu linnapea Mart Viisitamm ja haridusminister Mailis Reps alla koostöölepingu, millega otsustati välja arendada Pärnu jõe ääres kaasaja nõuetele vastav õpikeskkond merehariduse andmiseks. See projekt eeldab Pärnus riigi omandis olevate vanade hoonete võõrandamist. Sellest saadavad vahendid võimaldaksid koos riigi- ja eurorahade lisamisega uue merendusliku kompleksi ehitamist. Kõnealuse projekti valmistasid ministeeriumile pikema aja jooksul ette eksperdid Sirje Jõgiste, Jüri Lember, Tarmo Kõuts, Toomas Henk ja Arno Maidla, kes on kinnitanud, et võimalikud majanduslikud ja organisatsioonilised tulevikuriskid on Pärnus viidud selle projekti realiseerimisel miinimumini. Tuleb siis loota ekspertide vastutustundlikule tööle, nii et paari aasta pärast saaksime uue kaasaegse keskuse uksed avada. Kuna Eesti merehariduses on varem olnud Tallinnas kinnisvaralisi ebaõnnestumisi, siis on merendusringkonnad väga huvitatud, et seekord saaksime olla kindlad projekti õnnestumises.
Milline võiks välja näha aastal 2009 Tallinnas ja Pärnus asuv merehariduse keskus? Kõigepealt oleks see Koplis asuv suur keskus, korraliku baasiga Merekoolile. Regionaalsed keskused tuleb välja arendada nii Tartus (sobiks planeeritavasse Lodjakotta), Narvas (koos kohaliku kutsehariduskeskusega) ja kindlasti Pärnusse. Pärnu jõe ääres oleks siis väike sadam (ilmselt sobib enam mootorpaatidele) koos sadamarajatise, töökodade ning õpperuumidega. Edaspidi võiks koostöös linnaga siin võimaldada eraettevõtlusel end realiseerida merendusliku inventari suurema müügi ja hoolduskeskusena.
Seega võiks Eesti Mereakadeemia kujuneda üheks kindlaks kohaks rahvale, kuhu tullakse ükskõik milliste merele minekuga seotud küsimustega.