Need read pole in memoriam, vaid soov tutvustada kirjanikku neile, kes ehk temast kuulnud pole või pole saanud nautida ta loomingut. Valisin riiulilt 2009 aastal ilmunud „Aprillipörssa“, teos kuhu on kogutud arvukalt Tuuliku lühijutte ning ka seal esmalt trükivalgust näinud näidend „Abruka aeg“. Ei tea, kas seda on kusagil lavastatud, aga kahtlemata oleks väärt ettevõtmine teatrirahvale. Rõhutada tuleb, et murdekirjandusena vajab teos lugeja terast tähelepanu.
Eeldan, et autor ise langetas valiku, ja edukalt, kuna pole lühijuttu, novelli, mis ei pane kui mitte muhedalt saarerahva kombel tihti muigama, siis vahest on tahtmine kohe valjult naerda. Kahtlemata kuulub näiteks teose pealkirjaks valitud fantaasia, kuidas talvel käidi Kuresaares pörsast ostmas; turul olevat neid olnud nii arvukalt et ruigamist ja kiunumist olevat Abrukalgi kuulda olnud… Selline on Tuuliku oskus lugejat paeluda, isegi kui mõni Abruka väljend pani lugedes kukalt kratsima. Eriti valiku esimene lugu - „Meretagune asi“ - on sesmõttes paras pähkel. Kui seda möikad, siis ülejäänud valik läheb libedalt.
Siinjuures tuleks rõhutada, et autor pälvis laialdaselt tunnustust – mitte ainult 1980 a. Saare Kaluri auhinnaga rannarahvast kujutava loomingu eest, aga lisaks mandrilt, esmatähtsusega oleks Eduard Vilde nim. kirjandusauhind (1977), ja Eesti kirjanduse aastapreemia (1981). Need preemiad peaks andma pildi sellest, kuidas ning mis suunas ta sulg jooksis. Ta teoseid on ka rahvusvaheliselt tunnustatud, neid on tõlgitud mitmesse keelde, sealhulgas inglise, saksa, vene, läti ja slovaki keelde.
Tuulik kirjutas Abruka arhipelaagi murdes (Abrukat ümbritseb 16 väiksemat saart ja laidu, nende hulgas tuntud Linnusita saar), mängides edukalt sõnadega, nii nagu Karlagi. Vaid üks näide: armastus olevat patsiilius, selline, mis kui kord hammustab ei lase lahti kuni leivad ühes kapis. Ning siis on juba abielupaari oma teha, kuidas parima või halvema poolega toime tulla – kuid patsiilius on, vähemalt enamates Tuuliku lugudes, eluaegne kaaslane, kui just meri või kärakavõtmise kiusatus vahele ei astu.
Autor ise nimetas raamatu tagakaanel, et kogutud lood on külavahejutud. Ent merel, meretagustel asjadel on siiski „Aprillipörsa“ autoril oluline roll. Karmide loodustingimustega arvestades pole ime, et abrukalastel on armastus looduse vastu – aga eriti inimeste vastu, kuna üksi ei tule keegi mässaval merel või jääl toime. Tuulikul on erakordne oskus põimida traagilisi vaateviise humoorikatega – ning selles on selle teose peamine võlu.
Laiahaardeline, inimlik murdekirjandus, mille autori lahkumisest on kahju, kuna see tähendab, et kordumatust Abruka ajast enam uusi lugusid nautida ei saa. Tihti on nii, et looja ja lugeja saavad ühises sadamas kokku, mis on suur osa raamatusse süvenemise võlust. Mönusate ja muhedate juttude kirjapanija Jüri Tuulik jättis kahtlemata sügava jälje eesti kirjanduse ajalukku.