Nädala portree

Igal aastal oleme emadepäeva eel kirjutanud mõnest tublist eesti emast. Seekord langes toimetuse valik Merike Põldmale (sünd. Toomes), kes on üles kasvatanud kolm tublit poega ning jõuab selle koormuse kõrvalt olla aktiivne ka eesti ühiskonnas.

Merikese pojad on juba suured: Markus 19-, Aleksander 17- ja Mihkel 15-aastane. „Ma ei usu ise ka — kuidas see võimalik on?“ hüüatab Merike emotsionaalselt, märkides, et kindlasti hakkab ta ühel heal päeval neist suurt puudust tundma, kui nad on kodust lahkunud. Ja paneb kõikidele emadele südamele: nautige igat sekundit oma laste kasvamise teel!

Muidugi pole kolme poisi kasvatamine kerge ülesanne, aga Merikese sõnul on kõik nendega seonduv muutnud tema elu palju täiuslikumaks. Kogu Merikese elu on seotud poiste tegemiste ja käikudega: kui poisid olid väikesed ja käisid lasteaias, oli Merike seal õpetaja, kui nad tegutsesid aktiivselt skautides, oli Merike ise hundujuht. Praegu on ta Lembitu Maleva abijuht, olles maleva 60. juubeli eestvedaja. Ta on viinud poisse esmaspäeva- ja teisipäevaõhtuti eesti koolidesse ja on muidugi koos poiste isa Mardiga ning oma vanemate suure abiga sõidutanud neid pidevalt erinevate spordialade harjutustele ning võistlustele. Nüüd on kahel vanemal pojal juba autojuhiluba olemas ja Merikese autojuhikoormus on mõnevõrra vähenenud, aga mängudel tahab ta ikka vaatamas käia, kuna see on nii oluline osa tema elust.

Põldma spordipoistest on meie lehes aeg-ajalt juttu olnud, eriti kui nad on midagi suurt saavutanud. Ja neid saavutusi pole aastate jooksul sugugi vähe.

Mihkel mängib sel aastal hokit. Tal on vähemalt kolm harjutust nädalas pluss veel 1—2 mängu. Ta harrastab ka kergejõustikku: kuulitõuget, kettaheidet, odaviset. Eelmine nädalavahetus oli Mihkli jaoks haruldane: teda valiti OHL (Ontario Hockey League) draft’is Pennsylvania meeskonda.

Aleksander (Sass) mängib võrkpalli, ta on kapten oma kooli võistkonnas. Harjutused algavad juba väga vara, kell 6.30 hommikul, enne koolitundide algust. Ta mängib ka teist aastat Ontario Volleyball Association’is. Turniirid toimuvad paar korda kuus nädalavahetustel. 1. mail toimus üle-kanadaline alla 18-a. mängijate tippmeeskondade vaheline turniir Ottawas, kus Sassi meeskond tuli viiendale kohale — suurepärane tulemus!

Tal on käimas viimane aasta keskkoolis ja praegu on ta saanud sisse kõikidesse ülikoolidesse, kuhu on sooviavaldused esitanud. Mitmetes ülikoolides oodatakse teda ka nende meeskondadesse. Merike arvab, et poiss võib sügisel valida ülikooli väljaspool Torontot ning lahkuda kodust — aga ema ei muretse, sest poeg on tema sõnul selleks küps.

Vanem vend Markus elab praegu veel kodus, õpib Humber College’is ehitusala ja mängib selle kooli meeskonnas võrkpalli. Võrkpalli mängis ta edukalt ka keskkoolis.

Kodus on Põldmade põhiliseks keeleks olnud ikka eesti keel. „Nii poistel kui minul oleks piinlik, kui vanaema-vanaisaga ei saaks korralikus eesti keeles räägitud,“ tunnistab Merike. Samuti räägitakse ainult eesti keeles Merikese venna perega. Ja kuigi poisid eelistavad nüüd omavahel rääkida inglise keeles, mida teeb enamus siin üles kasvanud eesti noori, siis on eesti keel neil kõigil tugev. Ka Eestis on käidud korduvalt: paar aastat tagasi käisid nad seal kolmekesi skautlaagris. Ja Markus käis just Eestis koos korp! Rotalia rebastega, osaledes kommerssil ja Volbriööl Tartus.

Merikese arvates on kahtlemata emaks olemine kõige raskem töö elus: sinu käes on laste tulevik, pead õpetama neile distsipliini jm. omadusi, mida elus vaja läheb. Merike räägib, et kui poisid olid väikesed, tahtsid nad proovida igasuguseid erinevaid spordialasid ja leidsid näiteks peale kolmandat tundi, et see tegelikult ei huvitagi. Nii Merikesel kui Mardil oli aga kindel seisukoht: tuleb see semester ära lõpetada ja kui ka siis leiad, et ikka ei huvita, proovid midagi muud. Seega oli kodune kasvatus selline, et kui midagi ette võtad, tuleb see ka lõpule viia. Ja tänu sellele pole poisid mitte ühtegi korda kaevanud, et ei taha harjutustele minna.

Loomulikult on spordipoiste elus tähtsal kohal distsipliin, mida vanemad peavad jälgima. Kui ikka on nädalavahetusel turniir, siis jäävad ära igasugused peod. Merike ütleb, et see võib tunduda küll karm, aga elu jaoks väga hea õppetund, sest spordile pühendumise on nad ju ise valinud.

Merike on ise aastaid tegelenud rahvatantsuga, viimati grupis TANTS.

Selle kiire igapäevaelu kõrvalt — sageli toimuvad võistlused kaugel kodust, mitte ainult teises linna otsas, vaid koguni teistes linnades — leiavad nad alati pühapäevaõhtutel aega, et koos istuda. Merike ütleb, et tal on poistega väga hea ja usalduslik vahekord ning ta tunneb rõõmu nii nende sportlike saavutuste (kõik kolm on olnud mingil ajal oma meeskondade kaptenid, kelleks on neid valitud oma meeskondade poolt — nendes on nähtud liidrile iseloomulikke jooni) kui nende toredate, tagasihoidlike iseloomude üle: nad ei pea ennast sugugi teistest paremaks, kuigi on palju edu saavutanud. „Võibolla ei tee see tagasihoidlikkus neist just tippsportlasi, aga nad tahavad kogu aeg treenida ja edasi areneda oma valitud spordialal ning mängida oma koolide meeskondades, ja oleme kõik sellega väga rahul,“ arutleb Merike.

Emadepäeval ollakse traditsiooniliselt koos kogu perega: Merikese vanemad Inga ja Tarvo Toomes ning vend Martin, tema abikaasa Triinu ja väike poeg Oliver. Emadele tehakse väikeseid kingitusi ning kõik tunnevad rõõmu toredast suurest ja ühtehoidvast perekonnast.

Märkmed: