22. septembril Saksamaal peetud üldvalimised võitis ülekaalukalt, ligi 42%-lise häältesaagiga senine liidukantsler, Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU/CSU) juht Angela Merkel. Tegemist oli CDU/CSU viimase poolsajandi suurima valimisvõiduga. Ometi ei õnnestunud neil saavutada enamust ja valimiste käigus kaotati ka senine koalitsioonipartner Vaba Demokraatlik Partei (FDP). Skeptikud juhivad tähelepanu asjaolule, et 58% sakslasi Merkelit ja tema parteid ikkagi ei toetanud. Teiseks jäid sotsiaaldemokraadid (25,7%) ja kolmandaks rohelised – Bündnis 90 / Die Grünen (8,4%). FDP, euroskeptikud jt väikeparteid 5%-list valimiskünnist ületada ei suutnud.
Nimekas kolumnist Anne Applebaum nimetab Angela Merkelit Euroopa keisrinnaks (WP, 24.09) ja Roger Cohen pealkirjastas oma arvamusloo Merkel the Great (NYT, 23.09). Teda on võrreldud legendaarsete kantslerite Konrad Adenaueri ja Helmut Kohliga ning Suurbritannia peaministri, raudse leedi Margaret Thatcheriga.
Saksa päevaleht Der Spiegel kirjutab, et kuigi Angela Merkel on selle ajaloolise võiduga praegu oma võimu seniidis, tuleb tal peatselt hakata tegelema koduste majanduslike reformidega oma poliitilise pärandi kindlustamise huvides. Enne seda peab ta aga leidma uue koalitsioonipartneri ja moodustama valitsuse, mis võib kujuneda aeganõudvaks ja keeruliseks protsessiks. Eesti välispoliitika instituudi juhatuse liikme prof Andres Kasekampi hinnangul tuleb Merkelil tõenäoliselt luua laiapõhjaline koalitsioon sotsiaaldemokraatidega.
Merkeli edu saladus
Anne Applebaum leiab, et kuigi Angela Merkel pole eriti pressisõbralik, karismaatiline ega võimukas, on ta valitud Saksamaa (ja Euroopa) juhiks juba kolmandat korda järjest. Peetakse suures osas Merkeli teeneks, et Saksamaal on õnnestunud säilitada juhiroll Euroopas.
Angela Merkelit lähedalt tundvad poliitikud kinnitavad, et ta töötab väsimatult ja jõuliselt, haarates lausa lennult kõike ja jätab oma alluvatele loomingulise vabaduse. Olles ise pärit Ida-Saksamaalt, on ta osanud konsolideerida Saksamaa ühtseks tervikuks, mis ei õnnestunud tema eelkäijatel. Merkelit peetakse pragmaatikuks, kelle silmad on alati suunatud tulevikku. Teda kui Euroopa silmapaistvaimat tipp-poliitikut on ka nimetatud Euroopa selgrooks. Ta on julge konservatiiv, kes ei karda vajaduse korral muuta oma seisukohti. See muudab ta valijate silmis inimlikuks ja loomulikuks. Pole siis ime, et kui 2010. a oli tema toetus sakslaste seas kõigest 12%, siis mullu juba üle 50%.