Etsiga olen harjunud mängima toda vanaduse, ea kaarti. Tema aga vastu oma suhtnoorusega, et on kodus muutuva maailmaga. Ning ennäe, tulebki teda siin kiita. Kuna just tema kaudu sain mitte ainult targemaks, vaid peaaegu ka tüütust tööst lahti. Üheks päevaks vaid, aga siiski. Tänu tema nutitelefonile.
Kirjutasin hiljuti äppidest, kuda noorsand ei oska selle põrguriistata liikudagi, nigu nabanööriga ta küljes. Olevat nii selleks, et kohe-kohe infot saada, saata või otsida. Ets oli ühel hiljutisel ilusal ommikul meitel, pidi mu torisemist kuulama. Alles see oli, kui lund rookisin, nüüd vohavad võililled kõikjal. Küüruta ja kitku neid mullast välja, ainult seks, et me eesaed teiste silmis kena välja näeks. Temake nõuab korda majas ja õues, aga lilli, õigemini umbrohtu, liigutan tavaliselt värskes õhus vaid mina.
Enam ei tohi umbrohtudele kihvti peale pritsida. Tapab inimesi ka, tuleb välja. Ainus viis neist lahti saada on nigu muu kurjusega – välja juurida.
Kuid Ets lausus tänavu, et peand, pea. Et võilill olla kevadel oluline just kõigetähtsamale kiletiivalisele. Mesilasele. Vaat tema on talve otsa suikunud, kevadel on hirmus näljane. Ilmade soojenemine põle talle mingi meelakkumine. Peab sööma. Kui hing taas sees, saab ta asuda juba õigete lillede kallale, otsima õietolmu ja nektarit siis juba vastsete toitmiseks.
Teadsin küll, et mesimumm on looduses väga tähtis. Ta tolmeldab õistaimi – aedvilju ja puuvilju nende hulgas. Inimene ei saaks kudagi rikkalikku saaki põllult, viljapuilt, kui poleks mesilasi. Olulised vanajumala suures meistriteos.
Ets ulatas siis oma iifooni. Õuna firma, (Äppli äpp, nigu Ets ütleb) ja kuna ubinaid süüa ei saaks mesilaste tööviljata kiikasin ekraanile. Nigu paljud kanukid on Ets alati väga mures ilma üle. Selleks tal siis ilmastiku äpp, mis teatab minuti pealt, mis kell vihma hakkab sadama. Kuna nood sünoptikud eksivad ju tihti, näitavad nad kannatamatutele videosid.