2007. aastal tegi riigikohus otsuse, et Kunda hiiemäele ei tohi ehitada tuulikuid. Kunda hiiemägi on Eestile suure sümboolse tähendusega, sest seal asuvad vanimad inimasustuse jäljed Eestis. Maavalla Koja vanema Ahto Kaasiku andmetel on Eestis umbes 550 hiit, millest on paraku teada vaid väikse osa asukoht. Teadaolevate hiite kaitsmine on mitte ainult maa- ja taarausuliste asi, vaid kogu eesti kultuuri asi.
Niisama suure sümboolse tähendusega on Eestile meie metsad, niidud ja paekaldad. Oleme metsa- ja mererahvas, korilased ja puuarmastajad. „Eestis pole kunagi olnud metsa nii palju kui on praegu, aga maailmas pole kunagi olnud nii vähe metsa kui praegu. See, mis on Eesti metsade häda, võib öelda, et tänu sellisele malelauaruudustikule on need sellises infarktieelses seisundis, see tähendab, et elusooned on läbi lõigatud. Kui sinna panna juurde see Rail Balticu kujutuslik joonlauaga tõmmatud trass, siis meid tõesti ähvardab üleüldine infarkt. Kui me mõtleme geograafiliselt, siis ka Eesti-Vene piir tuleb varem või hiljem välja ehitada, see tähendab seda, et meie loodus pressitakse kahe väga suure pressi vahele kokku ja kui kõik need asjad kokku panna, tekib tunne, et midagi on tõesti väga valesti läinud,” ütles semiootik ja kirjanik Valdur Mikita 30. jaanuaril ETV eetris olnud kultuurisaates „Plekktrumm“.
Eelmise aasta lõpul kirjutasid paljud kultuuritegelased kaks murelikku avalikku kirja Eesti riigi juhtidele, ühe eesti metsade kaitseks (75 haritlase allkirjaga) ja teise kavandatava Rail Balticu projekti vastu (101 kultuuritegelase allkirjaga). Mõlema mure pärast peeti meeleavaldusi ja koguti sadu allkirju metsa- ja raudtee teemalistele veebipetitsioonidele. Ometi allkirjastasid kolme Balti riigi juhid Rail Balticu ühisprojekti teisipäeval, 31. jaanuaril Tallinnas, lubades kokku kõiksugu häid asju: suurt võimalust mitte ainult Eesti, vaid kõikide Balti riikide jaoks, majanduslikult regionaalset tervikut, mis ühendab meid tugevalt Kesk-Euroopaga ja Euroopa Liidu siseturuga, tihenevat ettevõtlust, suuremat turismi ja kaubavedusid, aga „ka väga tugevat topeltgarantiid meie kõigi julgeolekule,“ nagu kinnitas peaminister Jüri Ratas. Kas neil lubadustel on ka mingit katet, seda ei tea praegu paraku keegi, sest osa tasuvusuuringuid pole tänaseks veel valminud ning suurt osa materjali pole rahvale avalikustatud. Riigikogu peab leppe ratifitseerima, kuid sinna ei jõua see enne aprillikuud, kui värske tasuvusanalüüs avalikustatakse. Projekti maksumuseks on hinnatud ligi viis miljardit eurot, rongid peaksid hakkama sõitma alates 2026. aastast.
Kuid Rail Balticu rahastamise pikemad perspektiivid on vaid õhku kirjutatud: pole teada, kas Euroopa Liit finantseerib projekti edasi ka pärast 2020. aastat. Loodetav eeldus olevat, et rahastamine jätkub samas proportsioonis kui praegu: ehitustöödest 81 protsenti maksab kinni euroliit ja 19 protsenti riigid ise. Kui aga euroliidu rahastamine ei jätku alates 2021 või jätkub märksa väiksemas mahus, tähendaks see seda, et Balti riikidel tuleb hoopis rohkem maksta hiidprojekti eest, mille tasuvus on alles üks suur küsimärk ja mille pikema perspektiiviga keskkonnamõjusid pole samuti piisavalt uuritud ega hinnatud.
Nii oluliste metsaseaduste kui Rail Balticu hiidprojekti ettevalmistamisel ei ole Eesti valitsused suutnud suhelda oma rahvaga nii nagu demokraatlikus riigis kohane. Otsused, mis puudutavad nii paljude inimeste maid ja metsi, mis haaravad Eestit tervikuna, ei tohi ega saa olla kitsa ringi küsimused, vaid vajavad korralikku avalikku arutelu Eesti tuleviku ja arengu üle. Küsimus pole ainult kitsa ringi erialaekspertide kaasamises, vaid laia avalikkuse ees ja kaasabil toimuvas aruteludes asjade üle, mis puudutavad ometi igaüht. Avalik arutelu peaks andma igale maa- või metsaomanikule, igale kalamehele või marjulisele, kelle kodupaika need otsused puudutavad, võimaluse kaasa rääkida. Muidugi on sääraste üleriigiliste või rahvusvaheliste hiidprojektide puhul alati neid, kes peavad millestki loobuma, kuid siis tuleks aegsasti ja selgesti rahvast teavitada võimalikest kompensatsioonidest ning alternatiividest. Mida antud juhul ei ole tehtud nii, nagu oleks demokraatliku vaba riigi vääriline.
Valdur Mikita räägib murelikult meie riigi ja rahva vahelisest võõrandumisest: „Mulle näib, et me kannatame Eesti propaganda all ja see on midagi väga halba. See võõrandab riiki ja rahvast, nad peaksid seisma näoga teineteise poole, aga nad seisavad seljaga. Idee on ju väga üllas, et ühendame ennast Euroopaga ja selle vastu pole kellelgi midagi. Aga mingil hetkel oleks see otsus pidanud sündima laiemas ringis. Eesti inimesed on tehtud sellisteks inimesteks, kes peavad mängima mingis raudtee kasiinos, nad peavad tegema tohutu panuse, aga on üliväike tõenäosus, et nad võtavad peavõidu välja, aga risk on niivõrd suur, et see on terve mõistuse vastane.”
Eesti on olnud põhjusega uhke oma edumeelse e-riigi ja valitsemise läbipaistvuse ning demokraatlikkuse üle, aga kuhu jääb siis nüüd nii suurte otsuste puhul kogu see paljukiidetud avalikkus, kaasamine ja ühine otsustamine?
Maa ja mets on Eesti rahva ühisvarandus, mitte anonüümse riigi või valitsuse oma, kus poliitikud või ametnikud võivad kitsas ringis omavahel puid ja maid jagada. 75 haritlase ühiskirjas eesti metsade kaitseks rõhutasime, et „ökoloogide hinnangul kujuneb loodusvarade säästlik kasutamine üheks 21. sajandi kõige suuremaks globaalseks probleemiks.“ Nii Eesti põlevkivi ja fosforiidi kaevandamine, metsandus kui ka Rail Balticu rajamine on osa sellest probleemist.
101 kultuuritegelase kiri kinnitab, et me vajame ühendavat, mitte lahutavat raudteed Eesti ja Euroopa vahel: „Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, mille eluruum moodustaks loomuliku terviku. Soovime, et Eestile oleksid tagatud ladusad ühendused Euroopaga, mis ei ohustaks ei Eesti inimest ega loodust, ei ohustaks Eesti tulevikku ega jätaks unarule meie sise-riigi raudteid, mille kaasajastamine pole vähem tähtis kui raudteeühenduse parandamine muu Euroopaga.“ Just Eesti kui terviku tajumist ja väärtustamist on puudu, kui juhtivad poliitikud survestavad meid seda euroliidu hiidprojekti suurt rahalist ning loodust lõhestavat kohustust vastu võtma, ilma et meile oleks antud piisavalt aega ja teavet võimalike palju kaasaegsemate (kiiremate, tõhusamate, soodsamate, säästlikumate) alternatiivide üle aru pidada.
Olukorras, kus välisilm on niivõrd turbulentne ja ebastabiilne, on Eesti riigijuhtide esmane kohus hoida ja kasvatada vähemasti oma riigis sisemist stabiilsust nii palju kui vähegi võimalik, mitte seda ise raputada, kahandades usaldust riigi vastu poolsalaja, liiga kiiresti ja liiga kitsas ringis tehtud suurte otsustega, mis saavad mõjutama meid kõiki, meie maid, metsi ja tulevikku.
